PERSOON

Anneli Ohvril: kas soovite kilekotti?

Kas kurgi ümber peab olema kile? Kas küpsised peavad olema kiletatud, plastikalusel ning omakorda veel pappkarbis? Kas jogurtipurgil peab olema ilmtingimata kaitseks veel plastikkaas? Kui hakkame neid asju märkama ning selliseid tooteid järjest vähem ostma, siis on meil veel lootust, leiab Anneli Ohvril.

2019. aasta algusest kehtib Eestis seadus, mis keelab kauplustel õhukeste kilekottide tasuta jagamise. Kas olete vahet varasemaga oma nahal tundnud?

Oma karbi ja oma pudeliga

Toksisin hiljuti ühes poes sisseoste tehes parasjagu pangakaardi pin-koodi sisse, kui märkasin, et noor müüja pakendab mu ostetud tooteid kilekotti. “Ei-ei, ma ei soovi kilekotti!” – mantra, mida kauplustes tihti kasutan. Hetke järele mõelnuna uurisin, kas selles poes ei olegi kilekotid tasulised. Sain teada, et on küll, kilekott maksab kümme senti. Miks te mu käest ei küsinud, kas ma seda osta tahan, uurisin müüjalt. Viimane kergitas kulme, mõõtis mind üleval alla ja vastas: “See on ju kümme senti!”

Tõsi, see on vaid kümme senti. Arvestades minu 28-eurost ostu, siis tundub see tõesti väike summa. Kuid asi pole ju selles. Tasuta kilekottide jagamise keelu eesmärk polnud pakkuda lisateenistuse võimalust kaupmeestele, vaid mõte oli vähendada mugavustarbimist. Minu näite põhjal võiks selle läbikukkunuks lugeda, sest kaupmehed ei ole aru saanud, miks seda teha tuleb.

Kaupu ostes pakendavad müüjad ostetud kauba tihtipeale küsimatagi kilekotti ning lisavad kilekoti hinna kogusummale. Kui tarbija märkabki hinda, on tal lihtsam asjadel minna lasta, kui tekitada kilekotist loobudes ebamugav olukord.

Kaupmehed, mõelgem sisuliselt läbi, kuidas kilekottide tarbimist oma kauplustes vähendada. Kehtestagem selge reegel, et otsetud tooteid automaatselt kilekotti ei pakendata ja kui kilekotti soovitakse, siis tuleb öelda, et see on tasuline. Veel parem – loobume kilekottidest ja pakume neile korduvkasutatavaid või loodussõbralikke asendusi ostetud kraami kojuviimiseks.

Seaduses on veel üks lahtine tagauks, mis seaduse efekti vähendab. Nimelt võib väikseid kilekotte pakkuda tasuta sel juhul, kui see on vajalik hügieeni tagamiseks. Nii näemegi, et kilekotid on tasuta saadaval toidukaupluste puu- ja köögiviljavaliku juures. Paneb kulmu kergitama, et kas tõesti on meil vaja tagada tomatite, õunte või kurkide hügieen neid kilekotti pakendades?

Meie toidukauplused võiksid siinkohal üles näidata koosmeelt ning vastutustundlikkust, muutes ka puu- ja köögiviljade juures olevad kilekotid tasulisteks. Alustada võiks kas või viiest sendist, nii nagu seda tegi Rimi Saaremaal. Erinevate riikide kogemuste kohaselt võib väike hind kilekottide tarbimist vähendada kuni 90 protsenti. See vahe näitabki tasuta tootega tekkiva mõttetu mugavustarbimise mahtu.

Me saame kahandada tekkivaid plastihunnikuid veelgi. Jaekauplused võiksid soodustada seda, et inimesed ostaksid lahtiselt müüdavaid toidukaupu oma nõudesse. Mitmetes kauplustes on see võimalik juba praegu, kuid hea meelega näeks, et ka selles osas mõtleksid jaekauplused läbi tarbija teekonna ja teeksid oma karpidega ostu võimaluse võimalikult mugavaks.

Kaupmehed saavad lasta ka oma loovuse lendu ja katsetada erinevaid innovatiivseid lahendusi, näiteks nõude pandisüsteemi. Toitu ostes maksad pandimaksu ja hiljem nõusid poele tagastades, saab ka pandimaksu tagasi. Kui minna selle mõttega edasi, siis miks mitte pakkuda poekülastajale võimalust lasta näiteks mahla ja isegi veini oma pudelisse?

Prügipimedatest prüginägijaiks

Meil valitseb endiselt veel prügipimedus – me ei kipu märkama prügi looduses ega seda, kui palju prügi me oma igapäevase tegevuse käigus tekitame. Jaanuari alguses korraldasid Brüsseli lapsed ja noored marsi, millega protestiti kliimamuutuste vastu. Tänavatele kogunes ligi 35 000 noort, kes olid mures oma tuleviku pärast.

Märtsi keskpaigas jõudis laste kliimamarss Eestisse ning tuhanded Eesti lapsed tuletasid vanemale põlvkonnale meelde, et meil pole kuskilt võtta planeeti B. Nulljäätmepoliitika on neile lastele tuttav sõna ning selles suunas nad püüavadki maailma mõtlema panna.

Just noorem põlvkond on see, kes saab keskkonnaprobleemidest hoopis paremini aru kui nende vanemad. Lapsed on need, kellelt võetakse hooletu keskkonnapoliitika tõttu ära õigus hingata puhast õhku ja nautida prügivaba loodust.

Jah, oleme planeedi täis prügistanud, kuid meil on veel võimalus laste jaoks see korda saada. See pole lihtne ning absoluutselt igal inimesel siin planeedil tuleb selleks oma panus anda. Alustagem näiteks järgmisest poeskäigust, kui loobume kilekotist. Võtkem kaasa oma karbid ja väldime ühekordset plasti.

Hakakem teadlikult märkama ning valima tooteid, mis pole (liigselt) pakendatud. Kas kurgi ümber peab olema kile? Kas küpsised peavad olema kiletatud, plastikalusel ning omakorda veel pappkarbis? Kas jogurtipurgi kaanel peab olema ilmtingimata kaitseks veel plastikkaas? Kui hakkame neid asju märkama ning selliseid tooteid järjest vähem ostma, siis on meil veel lootust. Teeme seda laste nimel!


Back to top button
Close