PERSOON

Britta Solli argine tasakaal ja heaolutunne

“Jaatav ellusuhtumine ja positiivsus on toredad kõigile su ümber, kuid eelkõige sulle endale, sest hoiavad kõrge eani heas toonuses ja vaimu virgena,” sõnab Eesti Draamateatri näitleja Britta Soll (34).

Brittaga vesteldes ilmneb elutarkus, milleni paljud meist jõuavad oma elus märksa hiljem. Mõnel juhul koguni tagantjärele targana. Seda enam on õnn olla mõistlikult arukas ja mõtlikult ettenägelik juba nooremas eas. Britta on osanud sulatada oma tasakaaluka elu osaks tõdesid ja soovitusi, mis on paljuski igavikulised ja enamikule teada, ent jõuavad sellegipoolest liiga paljude argipäeva hilinenult või üldsegi mitte. Eriti kui need pole harjumuslikuks ja omaseks kujunenud juba lapsepõlves. Tema ise on aastatega aina enam mõistnud, kui palju ta on oma lapsepõlvekodust kaasa saanud, mõeldes sellele üha rohkem tänu oma kolmele tütrele: seitsmeaastasele Sofiele, nelja ja poole aastasele Elizele ning veidi üle aastasele Ameliele.

“Tajun väga selgelt ja näen päris ruttu vilju, mida olen ise kasvatanud. Kui ma vahel käitun nii, nagu ei peaks, siis võin kindel olla, et mõne aja pärast teeb mu väike tütreke midagi sarnast.” Britta rõhutab, et vanemad on lastele väga suureks eeskujuks eelkõige oma tegude, mitte vaid sõnadega. Tema on oma vanematelt saanud teadmise, mis on õige, mis vale. Omaks võtnud kindlad hoiakud ja suhtumised.

“Sellest ei saa alguses aru ja mingis vanuses võid teatud asjadele vastu vaielda, aga see jääb,” on ta üsna kindel. Ka igapäevased harjumused saab paljuski kodust kaasa. Näiteks hakkas Britta spordiklubides trennis käima just ema eeskujul ja nüüdseks on sellest kujunenud sportlik elustiil. “Minu töös on oma keha tajumine ja füüsiline võimekus väga olulised. Pean olema suuteline mängima ka füüsiliselt keerukamas ja nõudlikumas lavastuses,” sõnab Britta, kellele tähendab igapäevane liikumine teadlikku tegevust.

Trenni puhkama
 

Ka intervjuupäeva hommikul on ta juba tunnikese spordiklubis veetnud, naastes reipa ja rõõmsana. Trenni püüab ta jõuda vähemasti kolmel hommikul nädalas, leides, et ühe tunni päevast iseendale pigistada on täiesti võimalik. “Kui ma teatrisse täiskohaga tööle tagasi lähen, siis on ilmselt keerulisem tunnikest leida, aga praegu kuulub see aeg mulle.”

Trenni eelistab Britta poodides tuulamisele või kohvikus istumisele, keskendudes aina enam kehalise pingutuse kõrval vaimsele heaolule. “Käin erinevates keha ja meele treeningutes nagu Bodybalance, pilates, jooga. Olen mõistnud, et ei tohi oma ressurssi kulutada nagu varem, mil olin pärast rasket trenni läbi, sest mul on vaja veel terve pikk päev ja sageli ka öö vastu pidada,” avaldab Britta, valides rahulikumaid trenne, kus saab iseendale keskenduda, hingata ja lõdvestuda.

Lõdvestust peab ta sama tähtsaks nagu pingutust. “Seda teadmist mul varem ei olnud,” tõdeb ta, selgitades, et rahulikud trennid võivad olla samuti füüsiliselt keerulised. “Mida enam praktiseerida, seda rohkem suudad trennist maksimumi võtta. Hetkel on sageli just see osa päevast minu taastumise hetk. Lähen mõnes mõttes trenni puhkama,” nendib Britta, tundes end hiljem kodus lastega askeldades rahulikuma ja parema emana.

Igal võimalusel liigub ta ka värskes õhus. See kujunes harjumuseks esimese tütre Sofie ootuse aegu. “Nüüd olen ma Kadriorus kärutiire teinud seitse aastat. Rajad on sisse käidud,” naerab Britta, kes püüab õues olemise vajaduse ka lastele harjumuseks kujundada. “Loodan, et see jääb neisse, isegi kui vahepeal muutub diivan kodus mugavamaks. Võib-olla ma eksin, aga mul on hea uskuda, et liigutamine muutub füüsiliseks vajaduseks ja on loomulik osa elust.”

Britta rõhutab, et liikumine tagab tasakaalu- ja heaolutunde. Ta tunneb ennast paremini ja positiivsemalt. Ka kõik muu, näiteks toitumine, on siis rohkem tasakaalus. Sestap soovitabki ta igaühel leida see oma miski ja võtta päevast hädavajalik ajaviiv. “Istud kasvõi kivi peal, loed pool tundi või teed midagi, mis just sulle sobib, et väikest oma hetke võtta.”

Leebe üleminek
 

Britta pole beebide kõrvalt tööd tegema tõtanud. Teadlikult. On elanud lapse esimese eluaasta justkui kookonis: ta on oma väikeste tüdrukute jaoks kogu aeg olemas olnud, kuigi mõne väikese sutsaka on ta siin-seal teinud. Nii võis teda näha kirikuõpetajana “Klassikokkutuleku” kolmandaski filmis, ehkki võtete ajal oli kolmas tütar Amelie alles kolmekuune.

“Mul oli ainult kaks võttepäeva ja õhtuti sõitsin ma koju. See oli erand. Läks kuid, enne kui ma taas midagi tegin,” ütleb Britta, kes osales ka Peeter Rebase filmis “Tulilind”, mis esilinastub aasta pärast, samuti ühes vähi ohuriske selgitavas õppefilmis ja teleseriaalis “ENSV”.

Sügisel kavatseb ta vaikselt jälle teatritööle keskenduda. Hiljaaegu oli teatris Tiit Aleksejevi näidendi esimene lugemine. Lisaks õpib Britta ühe lastetüki rolli, et teist näitlejat asendada. “Toimetan veidikene,” teatab Britta tagasihoidlikult, ehkki ta võiks näiteks lavastuses “Kolm talve” oma rolli kohe tagasi mängima minna.

“See tähendaks mõnda etendust kuus. Üleminek koduselt elult töisele on väga leebe. Kui mõne uue lavastuse proovid algavad, siis kestavad need enamasti kella üheteistkümnest kolmeni, poole sellest ajast lapseke ju magab. Tema jaoks minu tööleminek esialgu midagi väga ei muudaks.” Pealegi soovib Britta tütre kõrval võimalikult palju olla, sest just nüüd algas tema sõnul eriliselt tore ja vahva aeg, kuna Amelie hakkas kõndima.

Oma töö pärast teatris Britta ette muretseda ei taha. On üsna tavapärane, et mingil ajal on üks või teine näitleja väga hõivatud ja nõutud, kuid seejärel võib tal paar-kolm aastat olla tööd väga vähe. “Muidugi, siis jõuab juba mõelda, kas üldse, aga tuleb oodata ära aeg, mil võib tulla jälle rohkem tööd,” selgitab Britta näitleja töökoormuse arütmiat, meenutades ühe vanema kolleegi öeldut, et tõeline kunst on tal praegu kodus. “Ma arvan, et lapsekesed on ikka väga olulised,” tõdeb Britta, lootes siiski, et küllap tal toimetamist teatriski jagub. “Seda ei ole, et ma istuksin käed rüpes kodus. Kolm väikest last vajavad mind kogu aeg ja iga päev.”

Valvas pilk
 

Emana jälgib ta tähelepanelikult oma laste koormust, sest kõike tundub olevat tänapäeval liiga palju. “Proovin hoida asju tasakaalus. Kaks vanemat last käivad lasteaias lühemaid päevi ja ma ei koorma neid liialt ka erinevate üritustega,” selgitab Britta, pakkudes tüdrukutele vahelduseks rahulikumaid päevi, kui koormus on tema arvates liiga suur. “Laps võib tahta teha hästi palju, aga vanemliku pilguga peaks uurima, palju ta tegelikult jaksab. See hoiab nad igas mõttes tervemana ja elu kodus rahulikumana. Nemadki vajavad tasakaalu, millega me isegi tegeleme, ja vaheldust.”

Britta jälgib ka lasteaia menüüsid, et mitte kodus samu toite pakkuda. Pooltooteid ta ei osta ning sööki üritab valmistada võimalikult puhtast toorainet. “See ei tähenda, et peaks alati ostma ökotooteid või käima turul. Eelistan eestimaist ning püüan mõistlikkuse piires hoida menüüd tasakaalustatu ja puhtana.”

Ta on täheldanud, et kui lastele järjekindlalt kõike pakkuda ja vahel ka trikitada, siis on nad valmis seda sööma. Eriti kui värske kraam pärineb oma peenralt.

“Ainuüksi selle pärast ma maakodus peenraid teengi, et lapsed söövad seal kasvavat suure rõõmuga,” sõnab Britta, kel on väike kasvuhoone ühes mõne peenrakastiga, mida ta hallata jõuab. Talle meeldib, et peenramajandus on meeldiv ajaviide, mitte kohustus, ning selle korrashoid ja rohimine pigem meditatiivne tegevus.

Maal püüab Britta lapsedki oma toimetustesse kaasata või pühendubki suuresti neile, surfamata ise samal ajal arvutis või telefonis. “See kuidagi ei sobi, ma tunneksin ennast halvasti.” Samuti hoiab Britta teadlikult oma lapsed nutiseadmetest eemal senikaua kui võimalik, sest pääsu neist koolieas ei ole. Aga hetkel pole ka vanem tütar Sofie, kes sügisel kooliteed alustab, nende vastu suurt huvi ilmutanud.

Väga vähe vaadatakse nende peres ka telerit. “Proovin leida lastele mingit muud tegevust, mis oleks fantaasiaküllane ja loominguline. Pakun alternatiive või lasen neil hoopis õues mängida.” Ikka selleks, et plinkivad ekraanid lapsi peibutama ei hakkaks.

Positiivsuse saladus
 

Osaledes alles hiljaaegu draamateatris ühe näidendi esimesel lugemisel, kuhu olid kaasatud ka Rocca al Mare kooli õpilased, koges Britta, millist erilist energiat pakub koostöö noortega. Ühtlasi mõistis ta, mispärast hoiab see õpetajaid värskena. Sestap, mõeldes eelkõige vanemale põlvkonnale, peab Britta tähtsaks suhtlust noorte inimestega. Ja muidugi lastelastega, kui nad olemas on.

Ta on täheldanud, et laste sündides jõutakse oma vanemate juurde tagasi. “Lapselapsed väga lähendavad ja side vanematega on hästi oluline.” Niisamuti nende tervis ja elust osavõtlikkus. Britta hindab väga inimesi, kes oskavad hoida ka vanemas eas oma sisemist aktiivsust ja krapsakat elulaadi.

“Kui tervis on korras ja mõistus selge, siis on selline eluviis võimalik. Tegutsemises omakorda peitub positiivsuse saladus,” leiab ta, imetledes väga neid, kes on rasketest olukordadest läbi tulnud. Saanud tunda ja kanda eluraskusi ning kaotusi, kuid suudavad siiski olla positiivsed. “Näha elus ikkagi ilusaid hetki ja värve ning minna edasi on tõeline oskus, mida eeskujuks võtta.”

Britta usub, et jaatav ellusuhtumine ja positiivsus on toredad kõigile, aga eelkõige inimesele endale, sest need hoiavad kõrge eani heas toonuses ja vaimu virgena.

“Väga lihtne on jääda mugavalt koju, kas kurvemalt või vähem kurvemalt, aga tuleks proovida minna uksest välja. Kasvõi jalutada paar tundi lahtiste silmadega,” ärgitab Britta, olles täheldanud, et seenioridele pakutakse üksjagu võimalusi, kui neid vaid otsida. “Isegi kui jääd üksi, siis ei pea see nii olema. Meil on muuseumid, näitused, laulukoorid, seltsid…” Tore on, kui uudishimu maailma vastu säilib. Siis on himu ka erinevates ettevõtmistes osaleda, kuigi end tegevuses hoida on Britta meelest pigem kättevõtmise asi.

Back to top button
Close