SEKS JA SUHTED

Eesti naine avameelselt võitlusest alkoholismiga: kui tihti oli emmel pohmell…

Mida ma silmas pean, kui ma ütlen sulle, et ma olen alkohoolik? Alkohoolikuid on erinevaid. Tihti me arvame, et alkohoolik on joodik tänavanurgal, kodutu. See joodik, kes töllerdab ringi, haiseb viina järele ja ajab tänaval lolli juttu. See, kes viib taara poodi ja ostab endale uue õlle. Alkohoolik on see, kes joob õlle iga päev kodus teleka ees. Alkohoolik on see, kes joob raamatu kõrvale iga päev pudeli veini. Alkohoolik on see, keda isutab alkohol. Alkohoolik on see, kes mure või stressi tõttu joob. Alkohoolik on see, kes ka tähistab juues. Alkohol, alkohol, alkohol. Oma võitlusest alkoholiga kirjutab avameelselt blogija Linda Maiste.

Milline alkohoolik siis mina olen? Ma ei joo kodus, mulle ei meeldi see. Pole kunagi meeldinud. Ma olen seltskonnajoodik. Meeldib väljas käia ja lisaks joomisele pidutseda, tantsida ja mitte mõelda. Teha ohtlikke asju, teha pööraseid asju, joosta ringi, põgeneda. Mida iganes, et kaotaks korraks enda pea. Teha hulljulgeid asju, mis on idiootsed. Teha asju, mida ma muidu ei saa teha. Olla korraks mitte kohusetundlik. Niimoodi ma käitun, kui ma olen purjus ja see on alati nii lõbus, aga nii ohtlik. Ma jõuan veel kindlasti teile rääkida, mida kõike ma korraldanud olen, neid kordi on olnud liiga palju.

Sel reedel käisin ma 5miinuse peol Hiiumaal Rannapaargus. Väga lõbus oli ringi tõmmelda ja tantsida. Tegin seda täiesti kainelt. Ei tilkagi alkoholi, ei ühtegi suitsu ning läksin koju ka üksinda. See oli mu esimene pidu ilma alkoholita peale joomise lõpetamist. Sain ennast tühjaks tantsida, kõndisin sirgelt, silmad olid lahti ja hommikul polnud paha olla. Imeline!

Suvel oli samuti 5miinuse pidu Hiiumaal, Kalanas. Hahaha, oh jah… Käisin ka seal. Ma jõin seal väga üle. Mida ma täpselt seal tegin, ma ei oska sulle ausalt öelda. See, mida ma mäletan… Sõitsime sõpradega koos sinna. Autos jõin ma pudeli veini ära, sinna jõudes võtsin kohe puhtalt viina. Rämmar hakkas pihta, tantsisime, kargasime… Jõin veel viina… Ma, loll, jõin viinale siidrit peale. Iu! Esiteks siider on nii magus ja viin on viin. Kui mul oleks praegu pohmell, siis ma sooviks oksendada sellele vaid mõeldes, aga õnneks mul ei ole.

Midagi jaurasin sõpradega laua taga, väga paigal ei püsinud. Läksin «jalutama» mingi surfariga, pigem töllerdasin ühest otsast teise ja tema hoidis mind püsti. Suudlesime, seda ma mäletan ja siis vist läksin tagasi teiste juurde. Esinemine oli lõppenud, aga muusika käis. Läksin DJ juurde lavale tantsima, kuna enne päeval tegin talle jooke. Tantsisin seal arvatavasti väga värdjalt, siis otsustasin, et on aeg koju minna. Hakkasin siis kõndima, Kalana on mu kodust 41 kilomeetrit…

Kõndisin või tuigerdasin autoteeni ja siis tuli jube uni peale. Seal oli kivi, viskasin sinna KÕRVALE ennast pikali ja otsustasin magama jääda. Olin seal, silmad kinni, ja ikka s***ks paha oli olla. Kuulen, et mingid noored tulid kontrollima, kas ma olen elus. Kui te seda loete või näete, siis suur aitäh teile! Ma oleksin vabalt võinud seal enda okse sisse ära lämbuda. Midagi nad minuga kantseldasid, mulle toodi vett ja ma oksendasin, ma mäletan. Ikka selline tõeliselt kaunis vaatepilt ühest naisterahvast.

Hommikul ma tegin silmad lahti ja ma olin metsas, kuskil kämpas. Ma jõin ennast kodust 40 kilomeetri kaugusel kuskile metsa. Päris hea, Linda, päris hea. «Tundub, et pidu oli hea», nagu öeldakse. Aga tegelikult ei olnud ju. Mis ma selle eest sain? Ma ei mäleta, mida ma tegin. Kuidas saab hea pidu olla, kui sa ei mäleta, mida sa tegid? Mis mõte on juua ennast nii täis, et sa ei anna endale aru enam. Mul oli väga korralik tuumapohmell. Mingid noored arvatavasti päästsid mu elu. Who knows… Päris rõve ju. Milleks? Jah, jällegi ma ei mõelnud üheks õhtuks. Mul oli hetkeks tore ja lõbus, see hetk, kui ma seal tantsisin ja millestki veel aru sain. Aga edasi? Milleks? Minuga oleks võinud palju palju hullemini minna.

Ilmselgelt on mul alkoholiprobleem, kui ma ei suuda sellega piiri pidada. Kunagi suutsin, enam mitte. Nüüd üks klaas tähendab 10 klaasi, kuni ma olen nii väsinud, et soovin magama jääda. Kuni ma olen nii mälus, et järsku on hommik ja pohmell ja ma ei mäleta midagi. Ma olen proovinud seda, et ma võtan täna ainult ühe klaasi. See pole mitte kunagi ainult üks klaas olnud.

Kust ma aru sain, et mul on probleem? Mu neelud hakkavad käima, kui on käes reede. Ma kuulen midagi, mis mulle absoluutselt ei meeldi ja mind endast välja ajab. Esimene mõte on, et läheks õhtul välja jooma, pidutsema, lollitama. Automaatselt soovin probleemi eirata. Mul oli harjumus pärast tööd alati tööle jääda ja teistega juua. Laps magama panna, tädiga koju jätta ning ise välja minna. Enamjaolt, jah, ma jõudsin koju tagasi, laps magas ilusasti, aga see, milline ma hommikuti olin? Kui tihti oli emmel pohmell? Kui tihti ma tööle läksin pohmelliga? Milleks? Milleks see kõik? Sellele vaid mõeldes hakkab mul häbi.

Peale praegust pidu oli nii hea olla. Pea ei valuta, värske on olla, naeratus on kohe olemas, kui tibu ringi jookseb ja jutustab… Vot see oli hea pidu. Ma mäletan, mida ma tegin ja mul oli lõbus. Ma nägin algusest lõpuni imehea välja ning ma ei teinud midagi, mida ma kahetseksin. Me arvame, et see ajutine lahendus, alkohol, leevendab meie probleeme. Hetkeks tõesti, aga järgmine päev? Tegelikult teeb see ju kõik hullemaks. Kuni lõpuks sa ei tule toime selle kõigega ja õige varsti pole sa ainult seltskonnas jooja. Varsti oledki see joodik, kes viib taara automaati ja ostab uue õlle. Kaua sa ootad, et lõpetada see halb muster? Mina ei ole nõus rohkem enda elu rikkuma. On aeg selg sirgu lüüa ning tugev olla.

Back to top button
Close