ELUSTIIL / HEAOLU / KULTUUR

Facebook ja Google- imelised infohaldustarkvarad ettevõtetele

Facebook pole ammu enam keskkond, kus toimub sõprade vaheline suhtlus ning ilupiltide ja heade uudiste jagamine. Kahjuks on see jõudsalt kasvatamas populaarsust ka töövahendina ettevõtete seas. Töövahendina mitte vaid selles mõttes, et see võimaldab hästi (sisu)turundada, vaid just selles valguses, et valdav enamus töötajatest on sinna tööandjatega kooskõlas tekitanud igasugu gruppe, page ning chatte, mis on nii tähtsad, et sõna otseses mõttes piiksuvad ööpäevaringselt.

Ajal, mil ka kaugtöö on aina rohkem levinud, on see mõnes mõttes normaalne, et mahukaid SMSe ei jaksa keegi toksida ning Facebooki Chat või grupp tundub infovahetuse mõttes operatiivsem. Samuti on lihtne kasutada kellegi isiklikku Google Drive`i, sest isegi, kui võrguketas kuskil olemas on, ei saa sellele vahel isegi VPNiga ligi.  Huvitav on ka aga seejuures asjaolu, et väga vähesed suudavad endale aru anda, et Google ja Facebook pole teatud tööteemadel suhtlemiseks aga teps mitte kõige turvalisemad keskkonnad. Lisaks välistab sellise personaalse vabavara kasutamine võimaluse, et meeskonda võiks kuuluda ka keegi, kellel Facebooki kontot üldse polegi. Päeva lõpuks on see ju isiklik otsus, kas ma soovin oma sõprade ning sugulastega just sedapidi suhelda, mitte laupäeviti külas käia.

Paar korda olen ise ka mõelnud, et loobun Facebookist, sest sealne kogukond ei ole mulle enamasti vajalik ning 800st sõbrast julgelt 90% on lihtsalt tuttavad. Siis aga tabab mind taaskord hirmutav mõte, et kui mul sõna otseses mõttes CVs Facebooki olemasolu kirjas enam pole, pole mind ka tööandjale tegelikult vaja. Ma reaalselt kujutan ette, kuidas lähiajal võiksid töökuulutused välja näha nii: Nõudmised kandidaadile- isikliku auto ning Facebooki ja Google konto olemasolu. Jah, autokulud makstakse kinni, see pole midagi uut aga kuidas peaks välja nägema hüvitis, mis katab minu eraellu tungimise? Hetkel saan ju igasugu märguanded Facebookist hiljemalt kl 18 maha võtta ning Gmailis ja Google Drives, kuhu on saabunud mitmeid erakirju ning faile, töömaile lihtsalt eirata, kuid tulemus on tavaliselt ikka selline, et kui hommikul tööpäeva alustad, siis suurem osa vahepeal saabunud infost ei ole ikkagi ettevõtte mailiserveris vaid Facebookis. Või siis ongi mingi järjekordne Drive dokument gmailile jagamiseks saadetud.

Ma rõhutan veelkord, et tegelikult on mingis mahus töösuhtlus Facebookis ju okei- selline soft ning pigem „Kle mis kell täna koosolek oli?“.

Paraku aga kuulen viimasel ajal igalt poolt, kuidas need piirid on tegelikult ikka väga ületatud- läbi selle ebaturvalise keskkonna jagatakse faile ning spetsiifilist infot ning seda loomulikult suht ööpäevaringselt.

Ühe tuttava käest, kes just töökohta vahetas, olevat ühes suuremas Eesti ettevõttes hiljuti küsitud, et „Kuule, mis Su gmail muidu on?“ ning dialoog oli edasi umbes selline: „Mul ei olegi gmaili!“ „Mis mõttes ei ole, meil on päris palju faile just Google Drives ning sa ei saa muidu üldse tööd tegema hakatagi!“

Ma ei tea, kas see tuttav siis tegi endale sunniviisiliselt lõpuks erakonto, kuid kaldun arvama, et mis tal muud üle jäi- töö on vaja ju ära teha.

Ühesõnaga, pikemas perspektiivis ma ei usu, et selline era- ja vabavaraline infohaldus töötajaid just liiga õnnelikuks teeb, kuid kes teab- kaugtöö trend ju levib ning eks ühel hetkel paneb mingi suuremat sorti paik asjad paika.

Seniks aga jätkub paljude tööelu läbi Facebooki ja Google`i ning võimalik, et harjutakse ka sellega, et eraelu ja tööelu ongi tihedalt seotud. Et kui Facebooki mis iganes ajahetkel avad, siis esmalt teed ära sinna kogunenud töö ning alles seejärel võid kirjutada sõbrale või vanaemale.

Ja andestust kõik töökaaslased, kui ma teile kogemata oma mehele mõeldud südametega emoji koos vürtsikate paladega eelmisest ööst saadan, see oli lihtsalt vale aken, sest mul siin pidevalt midagi piiksub ja ma ei saa enam eriti aru, kes, kus ja mis 🙂

Autor: Liina Tammela

Back to top button
Close