PERSOON

Grinks: pean tähtsaks raamidest välja astumist

Mariliis Mõttus tegi Müürilehes intervjuu Grinskiga, kes andis aasta algul välja enda teise albumi “Rubicon”.

Räägi lühidalt, kes on Grinks?

Grinks on Tartust pärit võrukael ja riimiseadja, kes on muidu vaikse loomuga, aga kui õige biit või pala käima panna, läheb tal tuju heaks ja ta kuulab selle ribadeks. Võib ka juhtuda, et ta teeb sellele biidile loo või saab sellest inspiratsiooni. Seetõttu teavad need, kes eesti räpiga veidike kursis on, et Grinks on Eestis ilmselt kõige asjalikum grime‘i MC.

2017. aastal ilmus su esimene sooloalbum “Bonafide”, mille kohta sa sõnasid, et nõrganärvilistel ja konservatiividel võib selle kuulamisega keeruliseks minna. Ka “Rubiconil” oled sa vähemalt viimased jälle hammaste vahele võtnud ja ega nõrganärvilisedki pääse. Mis on sinu jaoks praegu kõige olulisemad teemad, millele sa tähelepanu tahad juhtida?

Mulle on oluline anda enda mõtteid edasi nii vahetult kui võimalik. Selle koha pealt on alati arenemisruumi ja selle poole ma ka püüdlen. Samuti pean tähtsaks raamidest välja astumist. Kui aga mõelda teemadele, millest ma räpin, siis kirjutan sellest, mida elu parasjagu ette söödab. Oma nägemus juurde ja läheb. Muidugi tuleb teha nii, et huvitav oleks kuulata. Seetõttu ei suudagi ma enam väga ühte nišši langevat räppi teha, sest üht ja sama asja on mul endal igav nii luua kui ka kuulata. Nii olen hakanud ise Abletonis taustu ehitama, et uusi stiile katsetada. Seal on palju avastamist ja viimasel ajal olengi riimide kirjutamise asemel sellega tegelenud. Olen märganud, et kui kogu aeg uusi tehnikaid juurde õppida, siis mõistad, kuidas saaks enda asja paremini teha, ja varasem tundub isegi natuke amatöörlik.

Selles, et keegi räpis märklauaks muutub, peitub tavaliselt antud žanri eripära. Mitte et ma praeguste tavade järgi ise eeskujulik kodanik oleks, aga inimrämpsu leidub alati, eriti torkab see viimasel ajal silma seoses valimistega. Ehkki, kui aus olla, see, et räppar adresseerib poliitikat, on pigem kulunud nähtus. “Bonafide’i” peal tegin seda kohati sihilikult, aga “Rubiconil” rohkem möödaminnes. Üritan luua muusikat võimalikult vabalt, et see ei muutuks kurnavaks. Seetõttu ei püüa ma mõelda nii palju sellele, kuhu oma mõttega jõuda tahan, sest niikuinii tõlgendab iga kuulaja asju enda vaatevinklist. Pööran rõhku sellele, et muusikategemine oleks huvitav ja elamusterohke. Samas peab korraliku loo nimel ikkagi vaeva nägema.

Kas sinu jaoks on laulusõnu kirjutades mõni teema ka tabu?

Otseseid tabusid mul tegelikult pole. Arvan, et üks, mille poolest ma tuntud olen, ongi minu pigem teravad väljaütlemised. Kui tuleb idee, millest kirjutada tahan, isegi kui see võib kellegi jaoks veidi solvav olla, mõtlen sellele, et tänu sõnavabadusele on mul võimalus teha lugusid, mis, nagu on juba albumi “Bonafide” väljalaskel ette hoiatatud, ei ole nõrganärvilistele. See pole küll tabu, kuid häirib pigem see, kui kirjutatakse teemadest, millest midagi ei teata või mida pole omal nahal kogetud. Tihti on see läbinähtav. Enamjaolt seetõttu, et taolist lugu esitades puudub artistil enesekindlus. Toon näiteks selle, kui räpparid räägivad rahast või relvadest, mida neil pole. Naljakas on kuulata eesti gängstaräppi. Tundub, et sellist asja tehaksegi meil rohkem pulli pärast või siis kujutataksegi ette, et oleme kuskil Kolmanda Maailma riigis, kus elatakse peost suhu ja tänavatel redutavad kuulipildujatega bandiidid. Selline elukorraldus oli siinkandis heal juhul kunagi 90ndatel. Samas olen ma suhteliselt laisk ja kodune inimene, nii et ma ei tea, mis iga nurga taga toimub. Nagu mul on niššidega, on ka teemade puhul küllaltki tavaline, et tekib tüdimus, kui kipun liiga palju ühest asjast räppima. Kontseptsiooni leidmine on mu jaoks sama suur väljakutse kui raamidest välja astumine. Enamasti avastan ma igast track’ist midagi, mis on vähemalt minu jaoks huvitav, olgu see siis energia, sõnamäng, flow, taust või midagi muud. Ja selle n-ö “mõõdupuu” järgi ma lugusid või kogumikke välja annangi.

Oma eelmise albumiga lubasid sa elavdada kohalikku grime‘i-skeenet. Kuidas sinu meelest sellega praegu asjalood on?

Kui täitsa aus olla, siis grime‘i kuulatakse Eestis suhteliselt vähe. Ilmselgelt pole see nii lihtne tarbimine kui näiteks trap‘i puhul, sest grime‘is on vähem meloodiat ja sõnade poolest on see tehnilisem. Mis puutub aga pidudesse ja muusikategemisse, siis mingisugune voog on olemas. Korraldame heade sõprade Slini, Patsi ja Bisweediga aeg-ajalt Dubshacki, kus mängitaksegi grime‘i, dubstep‘i, garage‘i ja muud UK underground-muusikat, mille tempo on 140 lööki minutis. Shromik korraldab iga suvi HOME Studio Grime Cypherit, kuhu ta kutsub MCsid otse UKst, näiteks eelmine aasta olid kohal Eyez, Discarda ja Ransom ning ka kohalikud MCd. Lisaks andis härra Q100, kes tegi muide “Rubiconile” paar tausta, hiljuti välja kaks vinüüli, kust leiab kvaliteetseid grime‘i ja dubstep‘i radasid.

Kuhu tüürid aastal 2019?

“Rubiconi” tegemise peale läks eelmisel aastal nii palju auru, et võtan tänavu ilmselt rahulikult. Kindlasti tuleb mingeid track‘e, kus ma olen külalise rollis, ja võib-olla visuaal mõnele loole äsja ilmunud albumilt. 7. märtsil toimub Tallinnas Kauplus Aasias “Rubiconi” esitlus ja üles astuvad veel Bisweed, Slin, Pats, Shromik ja Q100. Kindlasti tuleb sel aastal veel mõni Dubshack ning HOME Studio Grime Cypheri toimumiskuupäev on ka lukku pandud – 15. juuni. Lisaks käivad sahinad, et kevadel ilmub eesti dubstep‘i kogumik, millelt saab kuulata kõigi mainitud artistide muusikat ja rohkemgi veel.

Allikas: Müürileht

Back to top button
Close