PERSOON

HANNA-LIINA: Muusikal on eestlase armastus ja muusika hinge keel

“Annan järjefilmis hääle laste lemmikule, lumekuninganna Elsale. Lisaks tahaks teha midagi hullu, laulda liiga mahedast jazzist midagi pöörasemat,” räägib omanimelise muusikalikooli asutaja Hanna-Liina Võsa oma tulevikust. Ja lisab, et vanemale on väga oluline pöörata piisavalt tähelepanu oma lapsele. “Mulle tundub, et maailm tõmbab kaasa nii suure tsentrifuugiga, et pisikesed asjad, näiteks lapsega mardika aitamine, jäävad tähelepanuta. Aeg ei ole mingi suur makaron, mis muudkui venib, kõik siin on ajutine ja sa pead vaatama, millele aega kulutad.”

Armastatud lauljatar on äsja lõpetanud ringreisi Koit Toomega ja septembrikuu vaiksema tempoga väga rahul. Vahepeal palju kõneainet tekitanud Hanna-Liina muusikalikooli ukse järgi vanalinnas on ta arendanud välja brändi “Roosa uks”, mille tooted on peatselt saadaval e-poes.


Kui töine on tänavune sügis nii koolile kui ka teile endale?


Koolil on pidevalt töine aeg ja see tähendab, et ka mul on töine aeg. Kui eraldi veel koolist rääkida, siis hästi palju tegemist on kevadel. Siis on kooliaasta kokkuvõtte tegemise aeg ja tavaliselt oleme valmis saanud suure projektiga, mida on vaja ellu viia. See nõuab palju jõudu ja energiat kõikidelt inimestelt. Kooliaasta algus on alati vaiksem, me ei lenda tormakalt peale, vaid anname kõigile aega kohaneda.


Millised muusikaprojektid on teil endal praegu töös või mõttes?


Mulle endale on ka september natuke vaiksem, sest just lõppes esinemistuur koos Koit Toomega. Kõige päevakajalisem on multifilmi “Lumekuninganna ja igavene talv” järg jõulude ajal, mida kõik tohutult ootavad ja kus ma annan jälle hääle lumekuninganna Elsale. Kõik juba teavad, et Elsa laulud on täiesti pöörased! Ootasin tohutu vaimustusega materjali, nüüd olen saanud sellega tutvuda. Istun ja lasen seda endas settida.


Milline on muusika sotsiaalne mõju ühiskonnas?


Usun, et muusikal on väga suur mõju ühiskonnas, sest see puudutab hinge. Kui ei puuduta, siis ma arvan, et seda pole hingest tehtud või siis on vastuvõtjal endal hing kinni. Muusika on hinge keel ja teda peab ühiskonna sees olema, et inimesed saaksid sellega ühenduse.


Kui õige on rääkida, et muusikaližanr on Eestis läbi kukkunud, sest mitmed suurlavastused on varem pankrotti läinud?


Muusikal kui muusikavorm on ikka tegelikult eestlase armastus. Vanemuise mängukava toob publiku saali. Sama on Estonias, tegelikult see läheb inimestele korda. Loomulikult, kui sa hakkad eraviisiliselt muusikali lavale tooma, siis kulud on lihtsalt üle mõistuse suured. Palju lihtsam on teha black-box lavastust või füüsilist teatrit – see ei nõua nii palju ressurssi võrreldes lavastusega, kus on efekte. Muusikalid nõuavad tavaliselt tohutult palju raha, efekte, tehnilisi lahendusi ja palju inimesi massistseenidesse. Väga hästi oma asja tegevad inimesed tahavad veel rohkem tasu saada. Olen kõrvalt vaadanud inimesi, kellega oleme koos teinud asju, ja näinud, et see ei tule lihtsalt: sa pead tantsima, laulma, andma teksti edasi usutavalt ja veenvalt. Või kui sul on üks suur tantsunumber, ei tohi seda kuidagi untsu keerata. Siin loeb palju, kas sa oled juba varasest east peale treeninud või 25 ja esimest korda laval. See ei tule nii lihtsalt.


Kevadhooaja lõpul valmis teil originaalmuusikal “Uksed”, kuidas see sündis?


Selle sünd on olnud üks pika vinnaga lugu, mõte tekkis siis, kui eelmisel suvel tegime Birgitta festivalil suure muusikalise gala, mis oli orkestriga ja milles olid muusikalinumbrid. Aga algselt pidi olema see lavastus – etendus, kus numbrid on kuulsatest muusikalidest. Kui selgus, et autorikaitse seda ei luba, pidime süžee eemaldama ja meie etteaste oli rohkem nagu kontsert. Sellest vahejuhtumist jäi mulle kripeldama küsimus, et kuidas me saame teha mingit muusikali, mida tohime ka esitada ja kutsuda publiku vaatama. Mõistsin, et peame ise tegema originaalmuusikali, mida võime esitada. Rääkisin Jaagup Kreemi ja Tiit Kikasega. Mul oli nendega varem koostöö nukuteatris, kus olin näinud, kuidas “Libahundis” loodi muusikat päris algusfaasist peale. Loomulikult on väga keeruline teha muusikali päris nullist, “Libahundis” oli lugu ja tegelased juba olemas. Meil oli ees aga täiesti puhas leht. Kui sul on ees täiesti puhas leht, siis on sul ka kõik võimalused, aga millestki tuleb alustada. Põrgatasimegi Jaagupiga seda palli, et mis meil on? Meil on sada last ja nende vanemad, igapäevane teema on põlvkondade põrkumine, ja sealt hakkas pall edasi veerema.


Loomulikult oli õppetund kogu “roosa ukse saaga”. Kogu see tähelepanu, mis saatis teemat… meil tuli hakkama saada ja asi ära lahendada.


Samal ajal, kui lõite oma muusikalikooli, sündis teil poeg. Kuidas ühendasite kaks nii suurt sündmust oma elus?


Ma ikka ütlen, et elu on tiimitöö ja üksi ei saa sa midagi ära teha. Kooli loomise idee tuli Katre Kõrtsilt, kool kui struktuur on kõik tema tehtud. Aga loomulikult tahan teha hästi palju asju tohutu kirega – selles mõttes olen ma täiesti hull. Ka seda kooli olen ma teinud kirega ja mõnikord väsin seda tehes. Nüüd on kuidagi see juba settinud ja ma arvan, et hullem eneseületamine on juba möödas. Väikese lapse kõrvalt seda kõike ajada on väga keeruline. Õnneks oli lapsel ka oma tiim, kes oli teda nõus valvama ja hoidma. Nüüd käib ta juba lasteaias ja saab kõigest aru.


Mulle tundub, et kolm viimast aastat on kogu maailmas olnud õhus tohutu närvilisus ja vibreerimine. Ma ei tea, kas teised seda ka nii tajusid, aga mina küll. Nüüd tunnen, et mingisugune väike rahu on saabunud.


Millised on olnud teie suurimad õppetunnid enda loodud kooliga?


Ma ise olen selle kooli juhtimise käigus õppinud tohutult palju. Olen saanud aru, et inimestel tuleb lasta teha seda, mida nad oskavad kõige paremini – see käib koolikollektiivi kohta kõige paremini. Et ma ei pea liialt juhtima, et igal õpetajal on omad tugevused ja neid tuleb ära kasutada, mitte neid ise ära teha, kui need tegevused ei ole su tugevused. (Naerab.) Olen nüüd kolme aasta jooksul aru saanud, et ma pole absoluutselt parim noodiõpetaja. Samas kui lastel on juba noodid selged, olen päris kasulik, et see viimane lihv välja pigistada ja emotsioon kõrgustesse tõsta. Kuna ma pole hariduselt koorimuusika taustaga, siis mul pole mõtet teha nägu, nagu oskaksin seda.


Kuna kool on alles kolm aastat vana, siis te ei kvalifitseeru veel linna erahuvikoolide toetuse saajaks – aga kui saaksite toetust, mis koolis sellest muutuks?


Meie jaoks otseselt midagi ei muutuks, küll aga lapsevanema jaoks, sest hind läheks lapsele soodsamaks. Seda olen ma aegade algusest teadnud, et toetuste peale oma äri luua ei saa. Tõesti, mind on toetanud eri institutsioonid, aga see on olnud minimaalne tugi. Palju on tulnud erasponsoritelt. Kui meil on olnud häda käes, siis on olnud ettevõtteid, kes on nõus panustama sellesse, et mingi suurem, toredam projekt saaks sündida.


Kas Tallinnas on igal lapsel, kes tunneb laulmise ja muusika vastu huvi, võimalus sellega ka tegeleda ja ennast arendada?


Arvan, et on küll võimalik, kuigi meie kooli puhul on hind paljudele määrav. Usun, et on palju lapsi, kelle vanemad ei julge tulla lapsega proovigi ja ütlevad juba ette, et ei tasu minna. Kuigi me kooli poolt anname sel aastal välja viis stipendiumit. Suurtele on “õpi-tööta” kohad, kus saab õppimise hinda natukene allapoole viia. Ei tasuks peljata, et “nagunii ei saa sisse”. Usun, et stuudioid, kus muusikat ja laulmist õppida, on Tallinnas üsna palju.


Võib-olla kantakse Eestis lapsed muusika õpetamisel liiga kiiresti maha, mõned on ju on hilise küpsemisega?


Ma praegu koolide olukorda nii täpselt ei tea, sest Otto ei ole veel kooliealine. Aga arvan, et lapsevanemad annavad liiga kiiresti alla, et kui laps ütleb, et ta enam ei taha sinna minna, siis vanem nõustub kohe sellega. Tasuks ikka suruda, aga mitte lõpuni, et laps istub sunniviisiliselt klaveri taga – see ka head nahka ei too. Natuke tuleb kavalusega proovida, stiilis “proovime veel, nüüd on kaks aastat mööda läinud, proovime veel”.


Läksite pärast gümnaasiumi lõpetamist Ameerikasse New Yorki õppima – miks just selline valik?


Olen alati teinud hulle asju ja siis ma otsisin muusikalikooli. Mis oli absurdne, sest sel ajal ei olnud isegi internetti, aga mul oli kindel visioon ja ma vaatasin eri programme. Valisin oma kooli suuresti tunde põhjal. Oli mingi sisetunne ja kui nägin kooli aadressi… see oli 27000 Broadway. Mõtlesin, et ju see ongi see kool ja keskkond, kus tahan õppida. Võtsin selle endale tähekeseks, mille suunas hakkasin minema. Õppemaks oli pool miljonit krooni, utoopiline summa, tundus täiesti võimatu seda saada. Ma ei tea, kus ma selle mõtte võtsin, aga otsustasin läheneda eesmärgile ühe sammu haaval. Et mul on vaja ära teha esimene makse, paar tuhat dollarit. Hakkasin siis jalgrattaga sõitma Viimsi ja Tallinna vahet, rääkisin linnavalitsuses ja eri  firmajuhtidega, lõppkokkuvõtteks andis ühe osa vajaminevast summast üks ärimees ja veel teinegi ärimees Rotary klubist tuli toetajaks. Olin käinud nende abiga varem Austrias muusikalilaagris. Selle esimese tõukega läkski mu õpingusaaga käima. Lisaks andis mulle toetust Eesti kirik New Yorgis jm organisatsioonid.


Mida andis mainekas Ameerika muusikali- ja draamaakadeemias (AMDA) õppimine?


See andis adekvaatse pildi, mis see muusikalimaailm on, kuidas need asjad toimivad. Mida on päriselt vaja, et jõuda võimalikult kaugele. Tahan öelda, et tegelikult ei jäänud mulle ühtegi kontakti, mida ma oleksin pärast kasutanud. Praegu tean, et paljud minu kursuse lõpetajad on saanud castingu direktoriks, kes valivad muusikalidesse või on agendid.

Kooli lõpetasite muusikaliartisti kvalifikatsiooniga, kui palju leiab selle haridusega Eestis tööd?


Ei, ei, see diplom ei tähenda Eestis mitte midagi. Mis amet see muusikaliartist on! (Naerab.) Loomulikult see nõuab sinult hästi palju, sa pead tohutult harjutama ja lõpuks annab raha ka, aga eraldi elukutse see Eestis küll ei ole. Lihtsalt diplom ja teadmised on need, mis sul on. Minu järgmised muusikalirollid on mind kokkuvõttes palju rohkem õpetanud, kui see kool. Kõik need Rootsis ja Soomes saadud kogemused on olnud palju määravamad. See tohutu vastutus, mis sul on kandvat rolli täites – kõik need 1300 inimest, kes tulevad sind kuulama ja vaatama ning sa tead, et nad on maksnud igaüks sada eurot. See teadmine ikka nõuab mingit sisemist ettevalmistumist.

Kus teid praegu laval näha saab?


“West Side Story” etendused lõppesid just äsja ja uuesti tuleb see mängukavva järgmise aasta juunis. Vanemuise “Ooperifantoomis” esinemise jätsin praegu kõrvale, sest mul on olnud ka varem nii, et kui ma mingit rolli piisavalt kaua teen, annan endast kõik ära ja siis ei ole enam jaksu seda kõike uuesti üles soojendada. Midagi kindlat praegu kokku lepitud ei ole, ongi selline pausi koht. Tulevikust rääkides on võimalus, et “Ooperifantoom” võib tulla Rootsis ja Soomes mängukavva tagasi.

Mis muusikat te ise kuulate?


Ma kuulan rohkem poppi, mõnusat ja mahedat jazzi, mõnikord Aafrika muusikat, mõnikord biiti. Mul on salakripeldus sees, tahaks teha midagi õige hullu – olen laulnud küll jazzi, aga see on liiga mahe minu jaoks. Tahaks teha midagi pöörasemat, see ootab oma hetke.
Eelmise aasta lõpul tabas teid valus kaotus, ema lahkumine. Kas see pani teid ümber mõtestama ema ja lapse suhet? Olete ju ise ka ema.
See pani hästi selgesse perspektiivi ja muutis reaalseks selle maailma, kus me elame – kõik siin on hästi ajutine, kõik kaob. Peab vaatama, et see, mida sa iga päev endast annad, oleks ikka oluline, nii lapsele kui sellele tööle, mida sa teed. Sa pead ikka väga valima, mida teed – vähemalt minu jaoks on see tähtis, et millega sa üldse tegeled. See ei saa olla suvaline olemine. Aeg ei ole mingi üks suur makaron, mis ise muudkui venib, see on ikka hästi konkreetselt piiritletud.


Ja teiseks ka see, et on olemas hästi erinevaid emasid. On neid naisi, kes ongi nagu emad – nad on parimad sel juhul. Nende põhifookus on olla hea ema, et lapsed saaksid kasvada, aga on ka  naisi, kes peavad tegema seda oma asja ka, et ennast teostada, et laps saaks ta üle uhke olla. Sa ei saa ennast liiga vara ära nullida. Tahaksin olla selline ema, kelle üle on Otto uhke. Tahan võtta tema jaoks aega, et saaksin temaga käia metsas. Käisime just äsja temaga jalutamas ja aitasime mardikat üle teeraja. Mulle tundub, et maailm tõmbab kaasa nii suure tsentrifuugiga, et pisikesed asjad jäävad tähelepanuta. Tean, kui oluline keskendumine lapse jaoks on, ja mulle on oluline ära tabada see hetk, kui tulebki mardikas, kes kukub kogu aeg selili, aidata ta üle tee.

Millega sügisele vastu lähete?


Üks asi, mida ma siin ajan, on “roosa uks”, mis polegi enam roosa. Olen nimelt vaikselt töötanud brändi “Roosa uks” kallal, mis kohe varsti ka välja tuleb. Kohe-kohe on e-pood valmis, see on projekt, mis mind kõige rohkem isiklikult kõditab. See pole ainult “toodame särke”, aga eks sellest kuuleb rohkem, kui on juba, millest rääkida. Kui koolil oli välisuks roosa, siis see nii inspireeris inimesi ja tekitas elevust. Inimesed tulid ja pildistasid end selle ukse taustal. Nüüd, kui uks on rohelist ja pruuni värvi, ei tule keegi ennast selle taustal pildistama. Uks on väga ilus, aga ta ei tekita seda elevust, mida roosa uks tekitas. Ametnikud tõlgendasid selle anarhismiks, aga inimesele tänavalt, temale meeldis see väga.

Eestlane peab õppima teistsuguseid arusaamu hindama


Ameerikast võiksid eestlased Hanna-Liina Võsa sõnul õppida teiste inimeste aktsepteerimist ja  nende valikutega leppimist.

Võrreldes Ameerikaga jpt paikadega välismaal on Eesti muusikalistaar Hanna-Liina Võsa jaoks palju turvalisem paik. “Meil on väga turvaline isegi võrreldes näiteks Göteborgiga, kus ma elasin üsna pikalt. Meil võib lasta lastel joosta parki mängima,” selgitas Võsa. “Hästi on see, et asjad käivad meil lihtsalt ja kiirelt, eriti mis puudutab ametlikke asju. Saad kiiresti ja lihtsalt ettevõtte teha ja selle kustutada, pangakonto avada. Sellised protsessid on igal pool mujal täielik tüütus. Meil on ka põllumees, kes müüb oma talusaadusi kuskil laatadel, ikkagi au sees.”
Samas Ameerikast saaksid eestlased õppida Võsa sõnul teiste inimeste aktsepteerimist ja nende valikutega leppimist. “See tuleb meil ikka väga raskelt,” nendib Võsa. “Meil võiks olla rohkem oskust näha teist inimest tema kingades. Kõik ei pea olema nii nagu mina ise. Eestlastel on nagu naljaks eeldus, et me kõik peaksime ühtemoodi mõtlema. Oleme hästi tigedad ja pettunud nende suhtes, kes ei mõtle nii nagu meie. Vihased oleme väga tihti.”


Võrreldes autostunud USA-ga sõidavad noored inimesed Eestis palju jalgrattaga. “Kes vähegi linnaservas elab, see sõidab rohkem rattaga,” selgitas Võsa. “Kui vaatan hommikul liiklust Viimsist linna poole, siis ma küll ei tea, mis variant aitaks. Rattaga sõita on väga mõnus. Usun, et ka tõuksidel on suur tulevik.”

Back to top button
Close