MEELERAHU

Helena arvamuslugu: Mis saab siis, kui lained üle pea kokku löövad?

Seadsin jõulude eelsel ajal sammud Christinas Clinic’usse, et võtta tunnike ja rääkida väga isiklikest asjadest täiesti võõra inimesega, kellega kohtusin seal esimest korda elus. Tundub hirmus, eks?

Olen küll ka varem paaril hetkel erinevate ummikusse jooksmistega end psühholoogi vastas istumas leidnud, kuid sellegipoolest, ütlen ausalt – natukene on ikka ärevus sees. Avades kliiniku ukse ja sealt sisse astudes on ärevus hetkega kadunud. Mind võtab vastu rõõmsalt naeratades kena positiivsusest õhkuv noormees, kes lahkelt juhatab, kus, mis ja kuidas nüüd edasi peaks saama.
Muide – kliinikus käiakse ringi nö paljajalu. See oli minu jaoks esmakordne, kui sellegipoolest väga tore kogemus.
Kohe kuidagi turvalisem ja kodusem tunne tuli. Kliinik ise on hubase ja sooja olemisega – üldse ei teki tunnet nagu siin viljeletaks meditsiini – puudub see tavapärane külm steriilsus, mis tavaliselt tervisekeskustes valitseb.

Tore noormees juhatab mind rõõmsalt kliiniku ühte tiiba, koridori lõppu, kus asub psühholoogi kabinet ning välja astubki Karmen Palts. Viisakusetiketile kohaselt tervitame, surume kätt ning vahetame nimesid. Edasi liigume juba tema kabinetti, kus muide kehtivad ka mõned reeglid:

  1. Olla ja istuda võib ükskõik, kus, ükskõik, kuidas – kui Sulle meeldib jalad diivanile või tugitoolile panna, siis paned, kui tahad istuda põrandal, siis istud
  2. 4 seina reegel – meie Karmeniga tunneme teineteist vaid siin, nende 4 seina vahel – tänaval me ei tereta ning kõik, mis siin räägitud saab jääb ka loomulikult siia
  3. Nutmine on lubatud, pole kohustuslik, aga kui on tunne, et tahaks, siis anna aga minna

Psühholoogi puhul on väga oluline, et ta suudaks ja eelkõige oskaks panna inimest enda murdest rääkima. On psühholooge, kes seda valdavad ja paraku on ka selliseid, kes mitte nii väga. Ei saa muidugi ka siinkohal ära unustada, et inimesed on erinevad ja kõik ei peagi kõigiga klappima. Isiklikule kogemusele toetudes julgen väita, et Christinas Clinic’u Karmen on väga hea psühholoog. Ta teeb seda, mida teeb hästi ning näha on ka, et tõesti südamega. See on küll tema töö ja valitud amet, kuid ta tõesti soovib inimesi aidata.

Pärast tunniajalist kohtumist. Kohtumine on tegelikult vale sõna – pigem ma nimetaks seda tunnikest „minu ajaks“. Samamoodi nagu jõusaalis treeneriga trenni tehes on „minu aeg“, on ka tunnike psühholoogiga „minu aeg“.
Ühesõnaga – kliinikust välja astudes tabasin end mõttelt, et tegelikult ei ole ju kellegi elu kogu aeg, iga jumala päev ilus ja roosiline ning keegi meist ei ole 24/7 õnnelik, tore ja positiivne.

Ei peagi olema ja ei saagi olla. Me kõik jookseme vahel ummikusse ja ummikusse võib joosta ka ainult iseendaga, aga sellest täiesti piisab, et ka kõik muu meie elus ja ümber muutuks halvemaks, koledamaks ja üleüldiselt mitte rahuldust pakkuvaks. Pole hullu, ikka tuleb ette. Kõigil.

Oluline on nendel hetkedel seda endale tunnistada ja abi küsida. Võib-olla peaksid kõik aegajalt psühholoogi juurde tee ette võtma. Mitte sellepärast, et me nüüd kõik järsku hullud oleksime või meil midagi viga oleks.

Psühholoog, muide, ei ole hulluarst – psühholoog on pigem nõustaja. Keegi, kes peegeldab Sulle iseennast tagasi, aga Sinu jaoks täiesti võõra inimesena oskab näha Sinu ummikus või sasipuntras aspekte ja nüansse, mille peale ise võib-olla hetkel ei oska tulla, kuna oled selles ise liiga sees ja näed liiga lähedalt. 

Olen jälle sammuke endale lähemal. Minu teekond alles algas!

Minu esimest emotsiooni saab lugeda minu Instagrami postitusest:

Close