KEHAMONOLOOGID

Helena kehablogi 1.osa

Kes ma olen?

Olen 31-aastane, vallaline, lapsi pole, igapäevaselt ärinaine ehk ettevõtja. Pikkust on mul 165 sentimeetrit ja kaalu hetkel 94 kilo. Jep – see on liig. Tean seda juba ammu.

Kuidas ma siia punkti jõudsin?

5 aastat tagasi, suurema eraelulise fiasko tagajärjel ei osanud ma ignoreerimisest ja alla surumisest üle jäänud emotsioonidega midagi muud tarka peale hakata kui need lihtsalt ära süüa. Nii sai üsna lühikese aja jooksul 62-kilosest siresäärest 102.5 kilo kaaluv paksmagu. Kole sõna, aga mis siin ikka – pidime ju ausad olema. Olen stressisöödik, pigem alati olnud ja kaalu ning enda kehapildi vihkamisega tänapäeva ühiskonnas tegelenud ja maadelnud juba lausa pool oma elust. Päris jõhker, eks? Pool oma elust enda kehaga mitte rahul olla. Viimast muide ka siis kui ma imesale olin. Aga noh – kommentaarid „õigetelt“ inimestelt ja ühiskonna väärastunud arusaam ilust ja „normist“ tegid oma töö ning andsid korraliku panuse. Ei, ma ei süüdista kedagi teist, et hetkel kaalule astudes ette lööb number 94. mul ei ole kedagi teist peale iseenda otseselt hetkel süüdistada. Mina ju sõin enda emotsioone, mitte keegi teine. Ahh… Mis see enda süüdistamine ja mahategemine ikka enam aitab. S***a sellega!

Miks ma seda teen?

Ausalt? Enam mitte selleks, et kellelegi teisele meeldida. Ei teiste naiste ega ka meeste pärast, veel kõige vähem selleks, et meie Maarjamaa väärastunud mentaliteedis mingisugust omaksvõttu või heakskiitu leida. Halli massi sulandumine pole kunagi minu teema olnud…

Aga miks ma seda 50-päevast projekti siis olin nõus tegema? Sest MA EI OLE ÕNNELIK. Nii lihtne see ongi.
Okei, jah – Soomes päevaks shoppamas oli nõme küll, et miskit väga selga ei taha mahtuda, veel vähem seljas istuda. Ning olgem ausad – ega proovikabiinide peeglid ja valgustus ei ole just eriti halastavad – päris hirmus pilt ikka avanes.

Reaalsus on see – ja mis mind ka kõige enam õnnetuks teeb – ühel hetkel tundsin, et ma ei tunne enam rõõmu tegevustest, millest enne rõõmu tundsin. Ma ei taha enam teha vahvaid asju oma ülilahedate sõprade ja koostööpartneritega, kuna ma lihtsalt tunnen ennast ebamugavalt. Jah – kui me teeme midagi koos ja ma olen mossis ja torssis, siis sellepärast, et mina ise tunnen ennast ebamugavalt neid asju tehes ja teiega koos olles. Kurb ju. See ei peaks nii olema.

Mida ma saavutada tahan?

Kui 50 päevaga kaob kaalunumbrilt 15 kilo, siis patsutan endale õlale ja kiidan ennast, et olen tubli. Ja uskuge mind – perfektsionistina – see pole üldse lihtne ülesanne. Endale õlale patsutamine ja enese kiitmine. Isegi kui millegi suurega oled hakkama saanud.

Lööte minuga kampa sel teekonnal?

Helena

Close