Huraxi solist Ragnar Huoponen: iga laulu loomine vajab julgust

Ansamblil Hurax on ilmunud uus video „Teineteise jaoks“. See on neil juba kolmas. Esimene ilmus märtsis.

Hetkel on Huraxil kontserdikavas üheksa laulu. Kaverdavad nad ainult ühte lugu ja tegelikult ka see on võetud laulja Ragnar Huoponeni endiselt bändilt Connectors. Muus osas on Huoponen Huraxi kõigi mängitavate lugude kas sõnade ja muusika või ainult muusika autor.

Plaat on asi, mida väga paljud Huraxilt küsivad ja ootavad. „Karm reaalsus on see, et Eestis on plaadimüük väga ära vajunud. Hetkel on meie plaan teha kvartalis üks lugu ja sellele tore muusikavideo. Me ei välista plaati. Ja ma isiklikult loodan, et plaadi annab Hurax välja juba uuel aastal suvel või sügisel,“ ütleb emotsionaalse bändi ninamees Huoponen.

Ragnar, kuidas sinu teekond muusikani algas?
Ma olen üks neist paljudest, kes juba noorest peas peegli ees hoidis telekapulti käes ja täiest kõrist rokkida üritas. Mu isa mängib samuti kitarri natukene ja eks iga poeg tahab olla oma isa moodi. Algaski mu teekond 10 aastat tagasi. Oli aastavahetus ja olin Viljandis. Olime mu naabri juures istumisel mu tolleaegse pruudiga. Väga vahva õhtu. Isa helistas aeg-ajalt, et tule nüüd koju ja tule koju. Mina mõistagi tahtsin olla pruudiga ja head aega veeta sõprade seltsis. Isa muudkui käis peale. Pruut tuli kaasa, et ma ikka pärast tagasi saaksin minna. Astusin koduuksest sisse ja isa vaatas mulle naeratades otsa, kuuse all kitarr. See emotsioon ja rõõm, mis minust läbi käis! Siinkohal toon välja, et kuna ma olen vasakukäeline, siis isa pilliga ma varem mängida ei saanudki. Seega sel hetkel sain ma päris oma kitarri, millega siis päriselt õppima hakata. Sel hetkel lasin pruudil käest lahti ja ütlesin, et ma jään ikkagi koju, kell juba palju. Tegelikkuses läksin oma tuppa ja hakkasin pilli uudistama.

Kitarr olemas, mis siis edasi sai?
Esimesed kaks nädalat oli see akustiline kitarr ainult mul käte vahel. Ja ma harjutasin palju ja õppisin ära põhilised duurid ja sealt hakkasin ka esimesi laule laulma. „Tiigrikutsu“ oli vist täitsa esimene laul. Aga siis jäingi ma nende duuride peale päris mitmeks aastaks ja mängisin kodumaist kullafondi kitarri peal oma rõõmuks. Paar aastat hiljem kinkis isa mulle elektrikitarri. Vaat siis ma tahtsin Slash olla ja jõhkralt soolosid teha. Mäletan, et ühe andeka sõbraga sai ära õpitud „Sweet Child O’ Mine’i“ alguse kidrakäik. Siis tundsin end tegijana.

Edasi järgnes mõni aasta sellist vana rasva peal olemist. Tuleb tähele panna, et kogu aeg ma tegelikult soovisin ka laulda. Aga no ei saanud neid puhtaid noote minust kätte. Mul on lausa kahju nendest sõpradest ja sõbrannadest, kes pidid mind kuulama. Koolis tegelikult öeldi mulle mitmeid kordi ja sõbrad ja tuttavad samamoodi, et Ragnar, sa ei ole laulja ja sinust ei saa seda, sest sulle lihtsalt ei ole antud kõrva.

Keskkoolis mingi hetk mõtlesin, et nonii, teeme bändi. Ja otsisin internetist poisid kokku ja tegime esimese proovi. Meeliülendav oli mängida kellegagi sama lugu ja bändi koosseisus. See oli vapustav! Sealt sündis minu esimene bänd Fat Guy From The Magazine. Olin seal rütmikitarrist ja lõpupoole ka taustalaulja. Eks selleks taustalauljaks sain suure jonnakusega, sest ega neilegi minu lauldud noodid ei meeldinud. Jää kitarri peale. Selles bändis ma õppisin tõesti kitarri paremini mängima tänu tollasele bassimehele.
Tema oli andekas nii bassil kui ka kitarril ja need rütmid… Huuuh! Tegija.

Seda bändi saime me paar aastat teha ja siis läksime lahku. Meil olid seal pidevalt lauljavahetused. Aasta peale selle bändi lagunemist sain ma kokku Fat Guy viimase lauljaga Allaniga. Temaga mõtlesime lihtsalt, et istume ja räägime, muljetame veidi. Juhuslikult oli mul kaasas akustiline kitarr ja mingi hetk võtsin selle välja. Me kirjutasime Allaniga kõigest poole tunniga laulu „Ärgates“. Järgmine päev asja seedides mõtlesime, et aga niikuinii kummalgi väga palju tegemisi pole, teemegi siis koos muusikat. Käisimegi salvestamas ja esinesime duona. Mingi hetk lisandus meile ka klaver, aga ajapuuduse tõttu ei jõudnud me enam koos muusikat teha ja jäi asi soiku.

Siis tuli Connectors…
Sain kõne sõbralt, kes kutsus mind oma bändi kitarristiks. Läksin suurima heameelega. Väga meeldivad mehed olid ansamblis ja laulja hääl oli mega. Stiil samuti sobis. Nendega sai käidud Ameerikas, Soomes ja ERR-is ja muidugi veel hulk kontserte kodumaal. Selles ansamblis sain ma ka oma esimese kogemuse lauljana. Või mul oli vokaalne osa, kus ma kedagi ei toetanud. See oli selline poolräpp, poolkarjumine, poollaulmine. Selle ansambli laulja julgustas kogu aeg mind, et tee rohkem häält ja laula ja proovi. Ma olen tõsiselt tänulik.

Kas see ansambel lõppes mingi hetk, sest ajaliselt me lihtsalt ei jõudnud. Laulja elab Tartus ja pikk vahemaa. Nagu mõjub suhetele, nii mõjub ka bändile laastavalt. Seesama laulja panigi mulle pähe mõtte, et Ragnar, alusta ise bändi ja hakka laulma. Selleks hetkeks olin võtnud hääleseadetunde ja asi arenes. Salvestasin üksi ühe loo ja paiskasin Youtube’i üles. Ma sain meeletult hea tagasiside selle kohta. Lõpuks võtsingi kätte ja otsisin netist bändikaaslased kokku. Suureks mõjutajaks oli ka pere ja minu muusa, kes tõukasid mind tagant, et võta end kätte ja tee ära. Esimeses proovis harjutasime lugu, millega ma nad kõik sinna prooviruumi sain. Emotsioonid olid tugevalt laes! Mäletan, et peale seda ütles bassimees Toomas: „Noh, ega mul ei ole praegu teisipäevaõhtuti midagi targemat teha.“ Siim oli ka minu esimese bändi kitarrist ja tema ütles ka, et oled laulma õppinud. Tema on in. Raulile meeldis meie seltskond ja ta nägi potentsiaali meis.

Nii sündiski Hurax. Kuus kuud tugevat tööd ja meie 40-minutiline kava oli valmis. Andsime esimese kontserdi enne esimese singli avalikustamist ja see läks superhästi. Poisid olid skeptilised, et me ei peaks veel, aga ma olin seadnud eesmärgiks, et sellel üritusel me üles astume. Maksku mis maksab. Sealt see trall pihta hakkas. Hakkasin vaikselt teadvustama, et ma olengi nüüd laulja ja frontman ja rõõm oli suur. Meie esimene lugu võeti samuti hästi vastu ja tekkisid esimesed pisifännid. Suvi läbi tegime tööd ja andsime kontserte ja andsime ka teise singli välja. Kõik läks superhästi. Tänaseks oleme välja andnud kolmanda singli.

Sind ei heidutanud inimeste kommentaarid, et pole mõtet unistuse poole püüelda?
Muidugi heidutasid. See on ka põhjus, miks ma venitasin bändi tegemisega nii kaua. Koolis oli suurelt see teemaks. Ma ei pääsenud koori ega kooliaktustele laulma, sest ma lihtsalt ei saanud hakkama. Ja seda ütlesid mulle ka õpetajad, teised õpilased. Enesekindlusest jäi vajaka. Aga lõpuks teen ma seda selleks, et anda endast midagi edasi ja arvamusi, olgu need siis head või halvad, on täpselt sama palju kui inimesi.

Kust su vastupidavus pärineb?
See on tulnud suuresti pere toega. Ka mu mõni lähedasem sõber, kelle vastu mul on suur austus, neid ma olen samuti kuulanud. Ja eks minus on see lapsik jonnakus ka sees: kui tahan, siis lõpuks ma seda ka saan.

Millal otsustasid ise esiliinile astuda ja miks?
See otsus sündis 2017. aasta suvel. Connectors oli vaiksemaks jäänud ja juttu tuli, et mingi hetk seda bändi enam ei ole. Siis ma võtsingi kätte ja salvestasin ise loo „Las jääbki nii“. Lugu sündis suuresti Connectorsi laulja abiga. Kui laul oli valmis, siis kuulasin ise ka, et oh, täitsa arvestatav demo ja otsustasin selle välja lasta avalikkusele. Tagasiside oli suures osas väga positiivne ja palju öeldi, et tee bänd ja tee asja korralikult. Ikkagi oli minus see kõhklus sees. Lõpuks tegin pere, Connectorsi laulja ja muusa survel otsuse ja otsisin kokku bändi.

Lood ise oma laulud. See vajab ka ju julgust? Kes sind täna sinu valitud teel toetab?
Iga loo loomine vajab julgust. Ükspuha mis uue looga ma bändi juurde lähen, kardan ma alati, et neile ei sobi. Peab tõdema: seda on juba ka juhtunud. Ise olen loo üle väga uhke olnud, aga poisid on selle maatasa teinud. Kui lugu tuleb avalikuks, siis leidub alati inimesi, kes hakkavad torkima: miks sa need sõnad nii kirjutasid ja mida sa sellega mõtlesid ja need sa-ma-lõpud ei ole head. See kõik on tore kriitika, mis aja möödudes kasvatab nahka. Iga tagasiside jääb meelde. Hetkel on mu kõige suuremaks toetajaks mu ansambel, täiesti vaieldamatult. Nemad suruvad/inspireerivad/motiveerivad mind edasi tegema.

Kes veel inspireerib?
Mind inspireerivad paljud bändid. Nii meil kodumaal kui ka välismaal. Olen näinud metsikuid tõuse bändidelt, kes ilmuvad millegi uuega või mõni teeb asja väga südamest ja jõuab sellega välja. Võin öelda, et mind inspireerivad need, kellel on midagi öelda. Mitte kohatäiteks, vaid need, kelle sõnadel on tõsi taga. Uue loo puhul on mu inspiratsiooniallikas siililegi selge, kui sõnu kuulata.

Kuidas „Teineteise jaoks“ sündis?
See on seni saavutus, millega ise ka tõesti rahule jään. Lugu valmis septembris. Hakkasin ma seda kirjutama juulis. Proovisin kaks kuud sunniviisiliselt kirjutada. Sees on endiselt mõned kohad, mis sai ka sel perioodil kirjutatud. Aga septembris ühel õhtul lihtsalt krabasin pastaka ja kitarri, heitsin kõik kirjutatu kõrvale ja kirjutasin valmis. Kokku on mul sellest loost päris mitu versiooni. Lõplik versioon on see, millega täiesti rahul olen. Ju siis emotsioon ja tunne olid õiged. Kusjuures refrääniviis on mind kummitanud juba pea kaks aastat. Aga varem ma ei olnud vokaalselt lihtsalt piisavalt võimekas, et seda ära laulda nii, et sellega ka ise rahule jääks.

Paistab, et vajad loomiseks raskeid emotsioone…
Üks mu väga kallis inimene ütles kunagi: „Sulle peabki haiget tegema, siis kirjutad häid laule.“ Kas ta mõtles seda naljana või mitte… Igatahes nii hetkel paistab. Igal lool on oma story ja miks ta just selline sai. Usun, et kui kirjutad teemal, mille oled läbi elanud ise või mõni su lähedane, suudad sõnumi paremini edasi võrreldes sellega, et ma lihtsalt kirjutan laulu rohelisest majast ja kollasest lillepotist. Iga laul peab kõnetama.

Aga lõpuks oled kannatustest hoolimata võitnud, loominguliselt võitnud?
Loominguliselt tõepoolest. Ma ei oodanud niipea päeva, kus saan öelda, et selle looga ma jäin rahule. Kõik olid supertublid ja andsid panuse mitte lihtsalt sellepoolest, et okei, teeme ära, vaid nad kõik uskusid ja usuvad endiselt loosse ja ma usun, et tänu sellele see selline tore saigi. Aitäh kõigile!

Kuhu sinu karjäär suurelt unistades välja võiks jõuda?
Kindlasti on soov „Eesti laulust“ osa võtta. Esineda suurematel festivalidel nii, et inimesed laulavad minuga kaasa. Anda välja album. Väga kaugele ei ole jõudnud unistada. Proovin olla kahe jalaga maa peal ja minna sammhaaval. Viis aastat tagasi oli unistus olla bändis laulja. Nii et tugevalt edasi!

KUULA UUT LUGU! KUIDAS MEELDIB?

Vaata lisaks

Suuhügienisti 7 näpunäidet, kuidas kodustes tingimustes hoida hambaid valgetena

Inimeste hammaste värvused on erinevad, kuid pea igaüks soovib säravvalgeid ja puhtaid hambaid. Valgendavate protseduuride …