MEELERAHU

Jaya Shivani: Armastuse Lapsed ja Materiaalsuse Lapsed

Tahaksin täna kirjutada millestki, mis on minu südames olnud juba ammu….lastest. Kes mind teab paremini, teab ka seda, et ma ei ole “laste inimene”. Mul endal on kaks last, keda ma väga armastan, kuid ma ei ole mingi ninnu-nännutaja, ega mingi suur laste fänn.
Ma ei ole seda kunagi oma elus olnud. Kuid ma olen väga empaatiline ja lastega seotud teemad lähevad mulle siiski väga südamesse. Vaatan oma läheduses olevaid sõbrannade ja tuttavate lapsi, ning samuti oma laste sõpru. Tihti pean ohkama ja mõtlema, et vaesed lapsed. 

Näen palju lapsi, kelle vanemad kasvatavad last nii suure hirmu all, et see ei julge hingatagi. Teised lapsed joovad juba 2 klassis hommikul kohvi enne kooli minekut ja mängivad arvutis iga päev kella 2ni öösel, sest vanematel on lihtsalt ükskõik ja kolmandate vanemad on lapsed nii paksuks söötnud, et laps hingeldab kõndides.

Füüsilisest vägivallast ma ei hakka rääkimagi…..sellest tõuseb mul klomp kurku ja pisarad tulevad silma. 
Väga tihti näen lahutatud vanemaid, kelle jaoks lapsed on vaid etturid mängus, kus oma viha, pettumust ja frustratsiooni välja elada oma eksi peal. Ma olen alati arvanud, et  kõik inimesed ei peakski üldse lapsi saama!

Aga on olemas ka täiesti teistsugune kogemus, kus lapsed kasvavad hoituses ja armastuses. Kus vanemad toetavad, julgustavad ja armastavad oma last ilusal ja puhtal viisil. Nende vanemaks olemise kogemus erineb täielikult eelnevalt kirjeldatust. Selles perekonnas ei suruta lapsi ühiskonna poolt loodud normidesse ja lubatakse lapsel kasvada selleks, kes ta tõeliselt on. 
Mis siis määrab ära selle, milline on nii vanemate, kui lapse kogemus siinses elus? On olemas kaks viisi kuidas lapsi saadakse – läbi armastuse energia ja läbi materiaalsuse energia. Vastavalt sellele, milline energia on lapse saamise taustaks, vastavalt sellele on ka inimese kogemus vanemaks olemisele. 

Seega jagaksin ma lapsed kaheks – Armastuse Lapsed ja Materiaalsuse Lapsed

Materiaalsuse lapsed sünnivad karma ringi. Vanemate suhe põhineb nende enda lapsepõlves tulenevatel mustritel ja haavadel. Ka nende vanemad on olnud samas karmaringis ja mööda pereliini kantakse samu mustreid edasi. Lapsed sünnivad järjest seni sinna liini ja kannavad neid musterid, kuni kellelgi tekib teadlikkus ja eneseareng ja ta suudab murda oma pereliini mustri, tervendades sellega nii ennast, kui kogu oma perekonda. Eriti suur mõju on sellel tema enda järglastele. Väga paljud viimastel aastakümnetel sündinud inimesed on just väga tugevad karma- ja pereliini puhastajad.  

Materiaalsuse laps on vanematel, kes saavad lapse sellepärast, et see kas juhtus või nii ju peab, sest kõigil on. Naised, kes saavad lapsed, sest “kell juba tiksub”, sest tahaks mees enda külge siduda jne. Armastusega pole selles suhtes palju pistmist. Koos peegeldatakse teineteisele oma “hingehaavu” ja suhtest tekib tavaliselt egodel põhinev võitlustanner. 
See on suhe, kus emad “abielluvad” poegadega ja isad “tütardega”. Tihti kaob suhtes seksuaalsus kohe peale lapse sündi. Hingelisest ja füüsiliselt lähedusest pole suhtes jälgegi. Või on see äärmiselt pinnapealne. Mõlemad vanemad on pidevas “kaitse olekus” ja oma enda valu on nii suur, et ei julgegi kedagi lähedale lasta. Lapsed on sündides esimesed 3 aastat emaga täielikult ühendatud anumad, seega lapse käitumisest võib lihtsasti näha ema enda vaimset ja emotsionaalset seisundit. Laps on kogu perekonnale puhtaks peegliks. 

Need katkised suhted toodavad selles surnud ringis järjest uusi katkiseid inimesi. Inimesi, kes veedavad kogu oma elu ohvrirollis, mõeldes pidevalt, et miks on elu nii raske ja ülekohtune. Energeetiline koorem, mida seljas kantakse on aga nii suur, et paljud selle koorma all ka murduvad. Kes lahkub siit ilmas, kes on pidevas depressioonis, kes kannatab erinevate haiguste käes.

Neid inimesi domineerivad tavaliselt esimesed kolm energiakeskust, mis kannavad endas: materiaalsust, seksuaalsust, emotsioone ja ego. Kõik neid võib pidada inimkonna üheks suuremaks põrguks, kui inimeses puudub teadlikus. Suurem osa ühiskonnast on juhitud peamiselt kõikide nende 4 poolt. 

Väga oluline lapse saamise puhul on ka veel viljastamise hetk/kogemus. Kujutage ette millise energia saab laps kaasa siis, kui näiteks ema rasestub peale vägistamist või peale purjus peaga seksi üheöö suhtes. Laps jääb kandma seda energeetilist mustrit endas seni, kuni ta selle ise puhastab või kuni vanem “ärkab” ja hakkab tegelema enesearenguga.

Armastuse Lapsed sünnivad vanematele, kes on karma ringist välja astunud. Nendes on ühel hetkel tekkinud “ärkamine” e. teadlikkuse kasv. Nad on ära puhastanud oma enda emotsionaalse tasandi ja samuti puhastanud sellega ka pereliini. Mõlemad vanemad on jõudnud südametasandile ning neis on hästi arenenud empaatiavõime, intuitsioon, südametarkus ja tingimusteta armastus. Sellesse perre sünnib laps ainult sellepärast, et armastus mida omavahel jagatakse on nii suur, et see lihtsalt voolab üle ääre. Siis on laps tõesti armastuse vili. 

Hing kelle vanemad siia ilma toovad on hoopis teistsugune, kui karmaringis sündinud laps. Hingel pole kaasas seda rasket  koormat ja seetõttu saab ka vanemaks olemise kogemus olema hoopis teistsugune. Nendel hingedel on vaja kehastuda teadlikute vanemate juurde. Nende hingede märksõnaks on “vabadus”: Nad ei saa sündida perre, kus neid vormitakse ühiskonna normide ja tavade järgi. Need on lapsed, kes tulevad muutma seda maailma ja tooma endaga kaasa rohkem rõõmu, armastust ja valgust, kui raskuseid ja kannatusi. Loomulikult on ka nemad lapsed, kes nutavad, jonnivad, ei taha hambaid pesta ja ei kuula sõna. Kuid üleüldises plaanis on nende laste energeetika täis kergust võrreldes karmarattasse sündinud lastega. 

Materiaalsuse laste sünd on üks inimeste orjastamise viise. Ühiskond on loonud meile ette mudeli, milline peaks üks “hea ja korralik” lapsevanem olema ja üldse tuleks kogu oma elu laste pärast järgnevaks 20 aastaks seisma panna. Lapse sündides hakkab järjest juurde tulema erinevaid kohustusi, mida lapsevanemad siis ilusti täitma peavad. Põhiline on see, et Su elu oleks täis hästi palju erinevaid kohustusi ja, et Sul ei jääks hetkegi aega hakata mõtisklema selle üle, et kas elu tõesti peab selline olema. Ja kui see hetk ka tekib oled Sa juba päevast surm väsinud. Kui lapsed on suured oled Sa nii vana, et enam ei viitsi mõelda ja pole mõtet ka. Tervis on juba kehv ja nii kaua on nii elatud, las siis olla. 

Laste saamine on tänapäeval nii automaatne protsess, kõik saavad ja oskavad lapsi saada. Aga kui vaadata, mis ümberringi toimub, siis ainus asi mille jaoks mina inimestelt paberit nõuaksin oleks vanemaks saamine. Ja selle saamiseks peaksid Sul olema läbitud teatud kriteeriumid. Kui Sa oled isekas, ennasttäis, ego poolt juhitud jobu, siis ei ole tõesti aeg Sul lapsi saada. 

Kui omaenda sisemaailma keldris uputab ja igalpool on hallitusseened, toad on koristamata, prügi välja viimata ja astuda pole kuskile, sest igal pool on s..ta hunnikud, ning pööningul ilmselt elavad, hiired, rotid ja nahkhiired, siis sellesse majja ehk pole veel aeg kutsuda kedagi veel elama, sest ilmsselgelt jääks ta selles majas haigeks. Tegelikult ei tohiks siis ka suhtesse minna. Enne tee oma sisemine kodu korda ja siis võid hakata uusi elanikke kutsuma. 

Oleks ma ise sellest 13 aastat tagasi aru saanud, oleks minu enda elu lihtsam olnud ja minu laste elud palju helgemad olnud. Ma soovin, et keegi oleks mul sellel ajal natist kinni võtnud, käskinud maha istuda ja rääkinud sellest, et lapsed ei peaks lapsi saama. 25 aastaselt ei ole meil veel midagi oma lastele edasi anda. Emotsionaalsel – ja vaimsel tasandil ei ole me tegelikult veel mähkmetestki välja saanud. 

Armastusega,

Jaya

Back to top button
Close