MÜSTIKA

Kogemuslugu: Hüpnoosis eelmiste elude saladuste jahil

Kunagi poetas mu abikaasa moka otsast, et ta tahaks hirmsasti teada, kes ta eelmises elus oli. Meest sõnast, härga sarvest!

Sel suvel leidiski ta oma juubelilõunasöögi seest priipääsme eelmisesse ellu. «Mis siin ikka unistada, mine käi ära!» patsutasin talle nurjatu naeratuse saatel õlale, teadmata isegi, kuhu täpselt ta saadan.

Kui kaasa siis sügisel oma elu esimeselt hüpnoteraapiaseansilt naasis ja mulle üksi-pulgi oma eelmise elu detaile – riietust, elukohta ja tegemisi – kirjeldama hakkas, kukkus mul suu lahti. Ma ei tea, mida täpselt ootasin, kuid seda, et vimkaga tehtud voodoo-kink mu vaheda mõistusega mehele tõesti mõjub, poleks ma küll uskunud. Aga miks ei võiks loogilise mõtlemisega inimene reinkarnatsiooni ehk hingede rändamist tunnistada? Ühesõnaga: tahan ka eelmisse ellu!

Telest nähtudepisoodid sellest, kuidas hüpnotisöör paneb inimesed tänavalt avalikus kohas tänavavalgustusposti suudlema või asfaldil ujuma, ei ole minus hüpnoosi vastu just erilist usaldust äratanud, kuid uudishimu midagi müstilist kogeda saab skepsisest võitu. Vähem kui nädala pärast leian end Nõmme mändide alt austraallasest kliinilise hüpnoterapeudi õdusast kabinetist. Suhtleme inglise keeles.

Külvan hüpnoterapeudi enne seanssi üle oma ajakirjanduslike küsimustega. Selgub, et hüpnoos on täiesti ohutu ja et erinevalt saadetes jäetud muljest on kliendil alati täielik kontroll selle üle, mida ta hüpnoosis olles ütleb ja teeb. Kontrollifriik minus hingab kergendatult.

Olin enne meili teel vastanud terapeudi erinevatele küsimustele, millest peamine: miks tahan teada, mis minuga eelmises elus juhtus?

Põhiliselt olen huvitatud konkreetsetest vihjetest oma praeguse elu eesmärgi kohta. Tahan teada, mis värk mul selle armastuse teemaga on, et see paksu punase ja natuke tüütu joonena mu igat eluetappi läbib. Põnev oleks ka avastada, miks tunnen prantsuse kultuuri ja keelega kummalist lähedust, ning teada, mida tahab elu mulle öelda kuraditosinaga, mida ta kõikjale mu teele poetab. (Ka hüpnoterapeudi kabinet asub majas number 13!)

Esimene kord ei õnnestu

Viskan end nahksele lamamistoolile pikali, hüpnoterapeudi laotab mulle peale kamašokolaadikarva teki, palub sulgeda silmad ja lõdvestuda ning alustab energeetilist skaneerimist. Mida iganes see siis ka ei tähenda, püüan teda siiski usaldada. Hoides oma käsi umbes 20 sentimeetri kaugusel mu kehast, skaneerib ta avatud peopesadega aeglaselt mu keha varvastest kuni sõrmeotsteni välja ja palub mul märku anda, kui midagi tunnen.

Leban vaikselt ja jälgin pingsalt oma kehas toimuvat. Varbad ja sõrmed hakkavad terapeudi käe bioväljas õrnalt surisema, süda lööb võõra mehe käe lähedusest pisut ärevalt ning õlad ja käsivarred muutuvad kummaliselt jahedaks, nagu oleksid mentooli mähitud.

Seejärel laseb terapeut mul keskenduda oma õlapiirkonnale ja käsivartele, sinna, kus toimusid energiaskaneeringu ajal kõige selgemalt tajutavad muutused, ning hakkab loetlema numbreid. Minul ei jää üle teha muud, kui laskuda tema maheda hääle saatel aina sügavamale iseendasse. Korrus korruse haaval jõuangi lõpuks kohale. Lifti uksed avanevad ja minu ees laiub pikk ustest kirju koridor. Seisatan ühe ees, võtan vaimusilmas taskust võtme, keeran ukse lahti ja astun sisse.

Ma ei näe midagi ega kedagi, kui palju ma ka ei pingutaks. Tunnen vaid, kuidas leban selili, käsivarred külmad, ning miski surub mu pead vastu maad. Paistab, et selle asemel, et kaks kätt taskus tulla, pakkisin reisile ilmselt ikkagi mingid pidurid kaasa. Tõusen ja lähen tuldud teed tagasi.

Terapeut arutleb Üliminaga, mida nende minu plokkidega peale hakata, ja juhatab mind seejärel energeetilisse valgusvihku, kus lasen endast lahkuda kõigil mind segavatel energiatel. Lõpetame seansi ja lepime kokku, et tulen paari päeva pärast oma alateadvuse piirile tagasi. Seekord loodetavasti plokkidest priina, «viisavabalt».

Olen enda küündimatuses süvareaalsusi haarata natuke nördinud, kuid sugugi mitte üllatunud. Loogika ütleb, et tundlik loomus peaks sedasorti sisevaatlustele olema ekstra avatud ja vastuvõtlik, kuid tegelikult on nii, et mida õrnem sisu, seda tugevam kest. Kes muu, kui elu ise on mu hinge brüleekreemile kaitseks krõbeda kooriku põletanud.

Uuele katsele!                     

Enne uut hüpnoteraapiaseanssi vaevlen ärevuses – mis saab siis, kui ma ei jõua ka sel korral sihtmärgini? Küsin kirja teel meeleheitlikult nõu, kuidas paremini valmistuda. Ta soovitab mul enda suhtes leebe olla ja kordab, et ma ei pea seansi ajal midagi pingsalt meenutama, sest hing mäletab kõike. Samuti annab ta naljaga pooleks mõista, et peaksin oma küsitleva ja kahtleva ajakirjanikuvaimu seansi ajaks kappi luku taha panema. «Lõpeta juurdlemine selle üle, mis sinuga juhtub ja miks. Ole positiivne ja lase sellel endaga juhtuda. Lihtsalt lõõgastu ja naudi!»

Olles valmis andma endast kõik, et õngitseda alateadvuse süvakihtidest pinnale kas või mõnigi mälukild oma eelmisest elust, püüan unustada kõik ajakirjanduslikud eesmärgid ja palun terapeudil anda mulle oma teadvuse süvakihtidesse sukeldumiseks tavapärasest pisut rohkem aega.

Hüpnoosile allub ligi 95 protsenti inimestest. Kuna minu puhul on tegu keskmisest kõvema pähkliga, teeb hüpnotisöör mulle enne uut seanssi kiire isiksusetesti, selgitamaks välja mulle sobivaimad hüpnoosimeetodid. Lisaks võtab ta minu palvel kasutusele vanamoodsa hüpnoosimeetodi – keti otsas rippuva kulduuri. Jälgin silme ees edasi-tagasi pendeldavat kella ja tunnen end peaaegu nagu Anna O Freudi käe all.

Kui tinaraskeks muutunud silmalaud lõpuks kinni laksatavad ja pea küljele vajub, juubeldan mõttes: «Jesss, see pendlivärk toimib tõesti!»

Läheb taas numbrite lugemiseks. Seekord ei sõida ma aga enam liftiga, vaid vajun niisama kiht-kihilt sügavamale ja kõleda koridori asemel juhatab terapeut mind seekord hoopis kaunisse aeda mäe jalamil. Õnneks on ta aru saanud, kui tähtis on mu jaoks rikkalik visuaalne stimulatsioon. Laskun mööda kümmet trepiastet samm-sammult madalamale (oma alateadvuse) orgu, jõuan purskkaevuni, heidan murule ja lasen terapeudi juhendamisel oma hingel kehast taevalaotusesse tõusta. Kümblen mõnda aega mõnuga värvilises vikerkaarevihus ja laskun tagasi kehasse.

Hüpnotisöör loeb aeglaselt kolmeni ja käsib alateadvuse paradiisiaia murul lebaval Aivel silmad avada ja kirjeldada, mida ta näeb.

Stseen üks: petetud ootused

Tunnen, et olen omapäi. Terapeut on küll endiselt minu kõrval, kuid imeliste fantaasiapiltide maalimise asemel esitab ta mulle nüüd vaid küsimusi: kus oled, mida enda ümber näed, kas oled üksi või kaaslasega, kuidas end tunned? Tunnen, et olen nüüd sunnitud terapeudi loodud fantaasiamaastikelt lahkuma ja omal käel edasi liikuma.

Tajun kuklas survet ja üllatun, kui mu pea justkui pakatavast pungast hiiglaslikuks õieks lahvatab. Toimunust hämmingus, liigun vaimusilmas edasi. Leian end pargist – palju suuremast ja uhkemast kui see, kust äsja lahkusin. Seisan keset kaugusse venivat võimsat hiidpuudega palistatud ja purskkaevudega pikitud alleed.

Aed lõhnab rooside järele ja sumiseb mesilastest. Purskkaevust vaatab mulle vastu enda peegelpilt – pitsivahuses helelillas kleidis hiiglasliku soenguga noor naine. Ootan kedagi. Istun, jalad istmiku all, selg vastu purskkaevu toetatud ja noomin end: «Sinusugune leedi ei tohiks niimoodi istuda!»

Tunnen midagi oma paremas käes ja märkan peos punaste kividega kaetud kaelaehet. Oma kasvavas melanhoolias tajun, et ootan arvatavasti kedagi, keda armastan, ja seda, et ta ei tule. Löön kaelaehte vastu purskkaevu puruks. Punased kivid lendavad laiali. Enne lahkumist korjan maast kokku kõik ehtest kukkunud kivid ning heidan ülejäänud kaelakee raevukalt purskkaevu. Manan näole enesekindluse külma maski ja lahkun.

Jõuan koju, oma magamistuppa. Võtan seljast hiiglasliku kleidi ja jalast kingad. Tunnen, et pean need kellelegi tagastama, sest need on laenatud. Viskun voodile ja nutan.

Stseen kaks: raske lapsepõlv

Terapeut juhatab mind oma eelmise elu esimese kõige tähtsama hetke juurde. Näen end vaimusilmas alla kümneaastase tüdrukuna, kes peseb koos emaga pimedas auravas ruumis pesu. Mu ema on range, kuid heasüdamlik. Olen ainus laps. Isast ei tea midagi. Olen raskest füüsilisest tööst nõrk ja väsinud ning annan endale lubaduse sellest kõigest kunagi välja rabeleda.

Stseen kolm: õnnetu armastus

Terapeut juhatab mind eelmise elu järgmisse olulisse hetke. Olen alla kahekümnene näitsik ja suudlen avaliku turuplatsi nurga taga kena omaealist noormeest. Mees kannab veidrat mütsi. Oleme armunud, kuid tajun, et mehe ühiskondlik positsioon on sünni poolest minu omast parem ja meie suhe ei ole seetõttu aktsepteeritud. Tundub, et räägime prantsuse keeles.

Stseen neli: lahkun elust

Olen vana haige naine. Laman surivoodil ja mu mõtted uitavad nooruses. Hoian peos punaseid kive ja mõtlen kurbusega ehtele, mille kunagi oma armastatut oodates lõhkusin. Klaasi veega astub tuppa minu abikaasa.

Unustan hetkeks punased kivid peos ja haaran klaasi järele sama käega, mis neid hoiab. Kivid pudenevad peost ja veerevad üle põranda laiali. Püüan end voodist välja vinnata, et kivid kokku korjata, kuid keha on liiga nõrk. Mu silmad valguvad vett täis ja abikaasa kaisutab mind lohutuseks.

Mu pea langeb küljele ja hing tõuseb kehast. Hõljun lae all ja vaatan, kuidas mu abikaasa hüüab murtud häälel tuppa kolm last (ilmselt lapselast, sest nad on üsna noored). Lapsed märkavad maas punaseid kive ja asuvad kilgates neid korjama.

Stseen number viis: kohtuvad hinged

Hingede ilmas kohtan oma lõppenud elu nooruspõlve armastust. Küsin temalt, miks ta mu elust nii äkki ja jäljetult lahkus. Ta ütleb, et tal polnud valikut, ja palub andestust. Siis kohtun oma abikaasaga, olgugi et tema on sel hetkel (tolles minu eelmises elus) veel elavate kirjas. Ütlen talle, et armastan teda väga, kuid tunnistan ka, et peale tema hoidsin elu lõpuni oma südames veel kedagi. Kui palun andestust, ütleb ta, et teadis sellest sisimas ja et sellest pole midagi. Olen üllatunud ja liigutatud.

Saan hingede ilmas kokku ka oma ema, isa ja lastega. Sotid selgeks räägitud, läheb igaüks oma teed. Viimasena kohtan oma isiklikku hinge teejuhti. Küsin temalt, kas ta jäi mu sooritusega läinud elus rahule. Ta noogutab ja ütleb, et minu elu õppetund oli «Armastada ja vabaks lasta!» ning lisab: «Sellega pole su õppetunnid veel lõppenud. Oma uues elus pead õpitut ka rakendama. Jäta meelde, et keegi ei saa kedagi omada. Hing on vaba, ta ei kuulu kellelegi. Armasta, kuid ära ürita ühtegi hinge omada!»

Unes või ilmsi?

Kui kergelt oimetuna pärast eelmise elu külastust bussipeatuses iseendaga nõu pean, kargab mu Ego mulle äkki näkku: «Või tema käis omast arust eelmises elus?! Ole nüüd normaalne!!! Mina mõtlesin Sulle selle loo välja. Kas kuuled? Mina!!!»

Lootsin, et nüüd sekkub kindlasti Ülimina või astub mu kaitseks välja sõbralik hinge teejuht. Kuid keegi ei tule mulle appi ennasttäis Ego teaduslike tõendusmaterjalidega paika panema. «Oeh, jälle pean ise hakkama saama,» mõtlen ja küsin Egolt rahulikult: «Miks sa mulle siis natuke väärikamat lugu välja ei võinud mõelda? Pealtnäha oli kena roosamanna küll, aga olgem ausad, see oli sinu seisukohast ju ikka päris alandav lugu või mis?»

Ego: «Jah, minul oli sulle palju parem lugu varuks, aga sa ei vaevunud kuulama!» «Aaa, seega ei olnud see lugu ikkagi sinu kätetöö?» jääb Ego mulle näruselt vahele.

Mida sellest kahetunnisest ajarännakust siis õppisin? Kõigile püstitatud küsimustele ma loomulikult vastust ei leidnud, aga seda ma ei lootnudki. Küsimusi on alati rohkem kui vastuseid. Pealegi käisin ma vaid ühes oma eelmistest eludest. Eelmise elu kirglik armastuslugu heitis kindlasti pisut valgust mu tundeelu iseärasuste võimalikule algupärale ja muukis lahti ka saladuse, miks kõik prantsusepärane minus déjà vu-tundeid tekitab. Hinge teejuhi sõnad kulusid meeldetuletusena samuti marjaks ära.

Sellest, millistest ülearustest energiatest või plokkidest ma vabanesid, annab arutust lähitulevik. Igal juhul oli reis oma eelmisse ellu päris müstiline kogemus ja mul on hea meel, et enne Punase mere sinistesse vetesse sukeldumist olen oma «Nuustakul» ka ära käinud.

Back to top button
Close