SEKS JA SUHTED

Lugejakiri: Miks ma eelistan olla üksi?

Jäin täna mõtlema, et viimasest suhtest on päris mitu aastat möödas ja krt, aga ma isegi ei igatse seda suhtejama. Aga, et miks siis?

Loomulikult on suhetel on omad positiivsed küljed, keegi ootab koju ja stabiilne seks (pikemas suhtes enamasti ainult hundi poosis „ulud augu juures“ aga ei anta) soe toit jms – aga neid negatiivseid külgi on asjal ka ikka lolli moodi…

Mulle tundub, et üksi on lihtsalt parem, sest keskmine naine on sama mõttetu nagu Õismäe pilvelõhkuja  9ndale korrusele tassitud tiibklaver – üles tassimine (loe kätte saamine) nõudis sitta kanti vaeva ja higistamist, kasutegur on ümmargune null, sest mängida anyway ei oska ja kui ka oskaks, siis ei kannataks seda naabrite kisa kuulata, aga noh sisustuselemendina toimib. Aga kas ma viitsin higistada selleks, et mul oleks kodus sisustuselement – ei viitsi.

Tänapäeva naine lihtsalt ei toimi, tal on peas mingi error nimega „pean saama seda ja toda ja kolmandat, pean enne seda veel seda tegema ja siis ma tahan veel seda ja siis ma olen valmis pühenduma“!
Lihtsalt igapäevaselt naisterahvastega suheldes juba tõmbab kellad punasesse, räige tühja tõmblemine käib, kõik ajavad midagi hullult taga – oleks, et naudiks elu ja seda vähest aega, mis meile siin maapeal antud on, ei mingi hull rapsimine käib mingi eesmärgi nimel – vilgas ja viljatu siblimine.

Klassika on see, et kui sa mõne käest küsid, et mida sa elult tahad, siis vastus on „eeeee“ sama head küsimused elus on, kuhu kaob raha ja kust tuleb tolm.

Ma olen tõsiselt elu nautlev inimene, mitte elupõletaja vaid just nimelt elunautleja, teen päevas keskmiselt 10h tööd ja sellest lihtsalt peab piisama, sest elu mõte ei ole tõmblemine millegi nimel. Teen piisavalt, et lubada endale elu, mis mind õnnelikuks teeb – sest päeva lõpuks ainult see omabki tähtust, et sa õnnelik oleksid.

  Igapäevaselt inimestega suheldes ja eriti just naisterahvastega, tundub, et õnnelik olemine on peidetud mingi arutu tõmblemise taha, kui ma teen seda ja saan seda, siis ma olen happy – ei ole, sa ei saa happy olemist taga ajada, sa kas oled või sa ei ole, see ei ole mingite asjade, sündmuste ja olukordade tulem, see on sinu enda sisu.

Ma ei kujutaks täna isegi ette olukorda, et ma pean koju tulema ja hakkama vahtima mingit peadpidi läpakas elavat tissidega asja, kes ei saanud oma tööpäeva jooksul asju ära teha ja tassib tööd koju kaasa. Hea on, et prügiautojuht ei ole, selle töö koju kaasa tassimist küll näha ei tahaks.

Midagi küsid, siis vastused on kahe sõnalised, deep vestlused puuduvad, süüa ei oska enamus tänapäeva naistest anyway teha jne. Ma ei oskaks sellise asjaga koos olla, tahaks mingit sellist teemat, et hammastega riided seljast rebida kirg ja vestlused mille pärast ööd jäävad magamata, koos naerda, lolli juttu ajada, kloun olla ja köögi laual seksida – aga kaasaegset Eestit vaadates, siis sama hea oleks tahta oma kõrvu peegli abita näha.

Aga ei – aastal 2019 vaatan neid „iseseisvaid karjäärinaisi“ kes tõmblevad mingi helesinise unistuse nimel ja eelistan olla üksi, sest õnnelik üksi on iga kell parem kui õnnetu kahekesi.  Jäin mõtlema  nende oma suhete peale, need ei ole lühikesed olnud, aastaid kestvad ja kui ma nende peale tagantjärele mõtlen, siis mul on kahju minema visatud ajast, mis sai investeeritud kuhugi täieliku miinus projekti.

 Kõrvalt suhtes sõpru vaadates (küll mitte kõiki) tahaks lihtsalt rinnust kinni võtta ja raputada, et mees kuna sa selle ühesilmse maoga mõtlemise ära lõpetad ja veri pähe tagasi tõuseb. Joostakse, tõmmeldakse, sebitakse, tassitakse, kantakse kätel ja kas seda hinnatakse – hui hinnatakse, vingutakse ja virisetakse, teed vähe, tahan seda ja toda. Kaua sa jaksad oma elu nii elada, et erkinooleliku sajameetri ajaga printsessi soove täitma tõtata ja siis on ka veel vähe.  

Kõigile teile, kes te olete suhtes ja vahest mõtlete, milleks te seal olete – sul on see üks elu, ära ela seda nii, et see sulle 100% naudingut ei paku.

C´est la vie

Back to top button
Close