SEKS JA SUHTED

Maalt ja hobusega ehk Tartust Tallinna. Miks Tallinna naised ebaõnnestunud on?

Kolisin varajastes kahekümnendates pealinna, tundus nii suur ja põnev, uued inimesed, rohkem võimalusi, parem palk jne jne.
Olles nüüd ca 15a oma elust pealinna elu näinud, pean tunnistama, et ega seal midagi head tegelikult näha ei olegi, tööd on igal pool, kui sa tööd tahad teha. Võimalused on seal, kus sa neid enda jaoks lood ja suuruselt on see Tallinn ikka paras küla, ahjaa naised… neist peaks nüüd pikemalt rääkima, kuna need pealinna omad on ikka eriti ebaõnnestunud mu meelest.

Et siis miks – pole siiani mõistnud, millel põhineb see maakera suurune ego, see „mina ja maailm“ suhtumine – kui see ääretult kõrge enesehinnang põhineks ääretult suurtel saavutustel elus, siis ma mõistaksin seda ja tunnustaksin kõrgelt, aga see ei põhine mitte millegil, see  põhineb ainult sellel, et ma täna astusin voodist välja ja otsustasin, et ma olen jõhker printsess ja kõik muud respekteerigu seda ja that´s it. Kui ma sõrme nipsutan, siis kõik jooksku ja eriti mehed – kurb, aga mul on põlv haige, ei viitsi mina naiste sabas joosta, veel vähem veel selliste, kelle minapilt peeglisse ära ei mahu.

Mul on mingil põhjusel tunne, et keskmise Tallinna naise saab vabalt liisingusse võtta, kui sul on piisavalt käibevahendeid oma beenjee (BMW) ja penthouse kõrvalt üle jäänud, Türgist toodud Armani kaltsusid on ka kapis kahe eluea jagu ja vaatad, et noh võiks mingi tuti ka käevangu otsida, siis see pole teab mis keeruline. Keerulisem  sõpradele selgeks teha, miks su uus kaaslanna  loll nagu leib on ja kui suu lahti teeb, siis saab kukla kaudu tähti imetleda, seda muidugi juhul kui sõbrad samasugused kõrget elukvaliteeti armastavad härrasmehed ei ole, kellel käel Aliexpressist tellitud Breitling ja sama käe otsas vähemalt sama feik naisolevus.

Maksad aga oma liiparit, tassid mööda kino, Stocki ja Dekolteed, liiga mossi ära kisub, siis ostad uue Guessi käekoti talle ja natuke aega jälle hea elu kuniks…

Kuniks nagu ikka liisingutega juhtub, enamus eelistab kasutusrenti, mis sa sellest pillist ikka saaniks tallad. Mõistlik on peale mõningast läbisõitu uuema vastu vahetada, samas leidub alati neid, kes sinu vana saani jube heaks pilliks peavad, sest kellegi vana mänguasi on alati kellegi jaoks uus lelu. Eriti hästi joppab, siis saad järelturult ikka korraliku tuuninguga pilli ja viskad õnnest rummkoolat lipsu taha libistades klaab hollivuudis saltosid, ise mõtled, et mine pekki, keegi on rämeda klotsi hakkama pannud, et see pill nii üles lüüa ja ma sain puhta muidu – hui saidki sõbrake, sinu mured alles algavad… kasutatud luksusauto ülalpidamine on siiski luksusauto ülalpidamise kuludega.

Ja nii see maailm pöörleb – liisingust liisingusse ja kõik on õnnelikud, vist…

Ma pole elus näinud nii palju inimesi, kellel peab olema oma isiklik treener ja toitumisnõustaja, kui Tallinnas.  See on üldse üks äge elukutse, mujal maailmas oskavad inimesed ikka ise süüa, Tallinna beibemaailmas tuleb neid sööma õpetada ja treenida, sest kõik tahavad olla bikini fitnessi kuningannad, aga krt kuidagi ei kuku välja „check in Postimaja MyFitness“  1:0 sotsiaalmeedia kasuks

Nii väljas söömas käimine, tule Ansip appi ausalt, alustad sellega, et küsid, mis sa süüa tahad (jah, ka minul on neid isehakanud printsesside kogemusi, kes meist ei teeks vigasid onju) – saad vastuse, ma ei tea.
Nagu wtfck, kes teab siis, mina pean teadma, mis sina süüa tahad või?? Kuhu sa sööma tahad minna? Ma ei tea… Jopp juba vaikselt tunned, kuidas lähenev insult ajab söögiisu minema, aga otsustad, et fine, läheme sinna.

Jõuad restosse, istud maha ja kuuled „ma oleksin mujale tahtnud“ ise mõtled, et ropud sõnad välja jätta, siis nagu ei oskagi midagi kosta, ok, võtad klaasi veini ja järgmiseks kuuled, „ma oleksin pasta asemel sushit tahtnud“ joppantoonio ja sada päkapikku!! Krt sa alles ütlesid, et sa ei tea, aga nüüd tead nii krdi hästi?!

Kõik on hullult iseteadjad, üritavad olla meeletult iseseisvad ja asjalikud, elus edukad jne, aga kõige lihtsamaid asju elus otsustada ei oska.
Nina on nii püsti, et daaamn diiva saabub, aga kui küsid, kas pizza või pasta, siis määgib nagu naabri lambakari kevadisel jooksuajal.

Kuhu kadus naiselikus, siirus, headus, toredus, soojus? Mitte ühtegi täiemõistusega meest ei huvita mingi toitumisnõustajaga, „tedbeiker on nii teema, mää ma ei tea, mis ma tahan – turtsuv tussu“ ! 

Sa oled sellisena täpselt nii kaua huvitav kuni mõni idikas su liisingut maksta viitsib ja feik enesekindlust (sest olgem ausad, see on ka sul Hiinast pärit) upitada viitsib, kui 40 kukub ja endiselt ei ole mõistus koju tulnud, et sa ei ole kogu maailm ja mõned asjad elus on olulisemad kui uued teedbeikerid! On asju ja inimesi, millel on reaalne väärtus olemas – kui sa seda ei mõista, siis sinu parim enne saab läbi ja lõpetad oma särava printsessi elu Lasnamäel, ühetoalises rendikas kolme kassiga Kroonikat lapates ja unistades, et tahaks Anu Saagim olla…

Back to top button
Close