PERSOON

Märt Avandi: “Peeglisse vaatad ise, oma elu elad ise”

Näitleja ja laulja Märt Avandi peab Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu kõneisiku ja ühe eestvedajana sageli tegelema väga valusate probleemidega – lapse haigus on ju rängim katsumus, mida üks vanem võib kogeda. Selles aitab teda emalt saadud põhimõte, millest ta kunagi ei tagane: ole hea nii enda kui ka teiste vastu.

Haigetel lastel on eestlaste südames hell koht. Miks on nii tähtis sellise teemaga tegeleda? “Lihtne vastus on, et need lapsed vajavad abi, ja tihtipeale rohkem, kui riik seda antud hetkel võimaldab,” ütleb Märt Avandi.

Ta toonitab, et tegelikult on liidu nimes – Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit – rõhk sõnal “vanemate”. “Kunagi 1990-ndatel see ellu äratati, aga siis vajus mõneks aastaks varjusurma. Kui see taasloodi, siis ikka selle mõttega, et lapsevanemad saaksid eelkõige psühholoogilist abi,” jätkab Märt. “Sellega tegeleb meie liit ka praegu. Me lihtsalt oleme kasvanud nii suureks, et vahepeal isegi ei hooma, kui suured me oleme. Psühholoogiline abi lapsevanematele, mis siis, kui mina selle teema sees olin oma abikaasa ja Albertiga (Märt Avandi ja Liis-Katrin Mägi poeg Albert kaotas võitluse vähiga 2012. aastal. – Toim), oli väga kehval tasemel, tegelikult lausa olematu, mis puudutab vaimset tuge sellise olukorraga hakkama saamiseks.”

Just seetõttu sai ühing taasloodud ning see läks kohe väga kiiresti ja võimsalt käima. “Kõik “kolleegid-lapsevanemad” tulid sellega kohe kaasa. Nüüd oleme kasvanud suureks, seda ka rahaliselt. Algusaastatel ei osanud me arvatagi, et teeme näiteks Pardiralli, mis on põhiline asi, millega tuntuks oleme saanud.”

Raha, mille liit on saanud annetustena, läheb eelkõige laste tarbeks. “Lõviosa kulub ravimite ostmiseks, mida haigekassa ei rahasta. Need summad on kohati hoomamatult suured, näiteks see kurikuulus Annabeli lugu. (Neuroblastoomiga võitleva seitsmeaastase Annabeli heaks annetasid inimesed ööpäevaga loodetust kaks korda suurema summa, kui selgus, et haigekassa lapse ravi kinni ei maksa. – Toim) Neid lugusid on veel. Aga lisaks aitame ka reisi- ja elamistoetusega, kui on vaja kuskile mujale ravile minna, näiteks Saksamaale, Rootsi või USA-sse.”

Piir hakkab kätte jõudma

Eestlastel on heategevusse kahetine suhtumine. Käibel on väljend “ükski heategu ei jää karistamata”, ent kui tegemist on abivajavate lastega, siis leiavad inimesed võimaluse ikkagi aidata.

“Kui me vähihaigeid lapsi ei aita, siis keda me üldse aitame?” küsib Märt retooriliselt. “Kui me paneme kaalukausile varjupaiga koerad-kassid, kes samuti abi vajavad, siis on keeruline eelistada koera või kassi vähihaigele lapsele.

Aga siin on õrn jää selles mõttes, et eks inimese valulävel on siiski mingi piir, ja mulle tundub, et Eestis hakkab see piir kätte tulema. See on muidugi minu enda täiesti meelevaldne arvamus, mis ei põhine ühelgi uurimusel. Heategevuseks tahetakse väga palju raha ja tahetakse igal pool: jõulutunnelile on lisandunud täpselt samalaadseid ettevõtmisi.”

“Kõikvõimalikke heategevusaktsioone korraldatakse aina rohkem ja rohkem. Kui inimene on erakordselt empaatiline ja altruistlik, võiks ta oma kuupalga lihtsalt annetuseks ära anda – see pole Eestis mingi probleem. Mujal maailmas heaoluühiskonnas on see juba piire ületanud, mis tähendab seda, et heategevus on muutunud äriks – inimesed ei usalda seda enam.”

Sulid proovivad ära kasutada
 

Usaldamatus ongi Märt Avandi meelest heategevuses üks põhiprobleeme, sest kus liigub raha, sinna imbuvad ka igasugused pätid, kes püüavad olukorda enda kasuks pöörata. “Kui kord tuleb ilmsiks, et keegi on valskuse najal rahvast narrinud ja petnud, siis usalduse tagasivõitmine on erakordselt keeruline. Nende probleemide ees me juba seisame: selliseid lugusid on juhtunud, kus meie liidu nimel on küsitud annetusi, aga tegelikult ei ole neil meiega mingisugust pistmist. Lapsel ei ole häda midagi või ei ole lastki. Siis oleme kohe hästi jõuliselt sekkunud ja üldsusele teatanud, et ärgu andku sinna raha. Sest määritud saame ju meie.”

“Mulle tundub, et ühel hetkel tuleb ka heatahtlikul eestlasel piir ette. Kaua sa jaksad? Ja tekib paratamatult trots – see umbisikuline riik, kellest räägitakse: miks riik ei tee? Miks riik ei aita? Seal on palju põhjusi, ja kohati on see õigustatud küsimus, teisalt ei ole ka,” mõtiskleb Märt. “Kui räägime riiki silmas pidades haigekassast, siis ega haigekassa ei ole mingi suur kuri hunt, kes on küüniline ega hooli mitte millestki ja kellestki; lihtsalt arvutab, hoiab oma raha kokku ja on ihne. Seda ta kindlasti ei ole, kuid seal on oma reeglid, kuidas raha jaotatakse. Kas süsteem toimib ja on hea, selle kohta võib küsida küll. Aga kui me viibutame rusikat umbisikulise haigekassa poole, mis koosneb tohutust hulgast oma tööd tegevaist ametnikest, ja ütleme, et see on paha asutus, siis nii see ei ole.”

Abivajadus võib tulla ootamatult
 

Inimesed soovivad enamasti annetada ikka millegi konkreetse tarvis. “Minultki on küsinud sõbrad-tuttavad, ka ärimehed, mida nad saaksid teha. Inimesed sooviksid annetada, aga just konkreetse asja jaoks, olgu see siis laps, kes läheb ravile, või aparaat, mida oleks vaja,” tähendab Märt. “Neid juhtumeid muidugi on olnud ja kindlasti ka tulemas, aga momendil ei ole meile teadaolevalt ühtegi last, kes vajab mingit spetsiifilist ravi ja kui ta seda ei saa, siis on pahasti. Aga see võib juhtuda nipsust – homme või kuu aja pärast. Paraku on vähihaigus tänapäeval epideemiline, kahjuks on ka vähihaigeid lapsi rohkem.”

Liidu nimel soovib Märt kõikidele vähilaste heategevuseks annetajatele öelda suured-suured tänusõnad. “Meie sügav kummardus ja tänu on piiritu. Garanteerin, et kõik meie liidule annetatud raha läheb heategevusotstarbeks ja seda on vaja.”

Stressi maandamise habras joon
 

Just lõppenud meestekuul räägiti palju meeste tervisest ja püüti võimalikult palju meestele teadvustada, et tervis on nende endi kätes. Kuidas Märt, kes tundub rööprähklevat lausa mitmel rindel, oma tervist hoiab?

“Ma teen trenni, aga kahjuks ei ole ma mingi tervise supernäide: ma nimelt suitsetan. Aga trenni teen päris hoolega, just kestvusalasid, tegelen ka triatloniga. Tänagi hommikul käisin jooksmas, selles mõttes olen heas vormis. Jooksin seekord 12 kilomeetrit, vahel 15, ja kui aega on, siis 20.”

Jooksmine ongi põhiline, millega Märt stressi maandab. “Mul on olnud perioode, kus olen napsu võtnud kohe päris korralikult. Nüüd olen alkoholist prii peaaegu aasta aega,” nendib Märt. Ta loobus alkoholist täiesti teadlikult. “Mitte et ma ei tahaks, ikka tahan, aga ma lihtsalt ei võta. Loota, et see on kontrolli all ja kõik läheb hästi, on nagu lolli lohutus. Minu isal oli joomaprobleem, mõlemal vanaisal samuti. Sellega mängida ei maksa. Tuleb lihtsalt tõmmata kriips peale ja maandada stressi kuidagi muud moodi. Seda ma olen ka teinud.”

Vaikne hetk iseendale
 

Loomulikult kuulub tervislike eluviiside juurde ka arusaam, et aeg-ajalt tuleb arsti juures kontrollis käia. “Keskmine mees, kes olen ausalt öeldes ka mina, ei lähe arsti juurde väga hea meelega. Talle tundub, et ah, mis siis ikka, küll jõuab. On palju räägitud, et me jõuame sinna tihtipeale liiga hilja. Neid näiteid on väga palju. Aga selles mõttes olen ma võib-olla keskmisest veidi hoolikam, sest kui tunnen, et kuskilt otsast hakkab kiiva kiskuma, siis ikkagi lähen arsti juurde,” tunnistab Märt. “Üks minu sõber, vanem härrasmees, ütles mulle hiljuti, et eesnääret tuleb kontrollida. Tema on praegu sellega just ametis, aga õnnelikult, sest sai õigel ajal haigusele jaole ja kõik läks hästi.”

Kindlasti on tähtis ka oskus korraks aega maha võtta. “Minu ametis on päevad väga erinevad ja nädalavahetus ei erine näiteks esmaspäevast või kolmapäevast. Ma tihtipeale ei teagi, kas on laupäev või teisipäev – minu päevadel ei ole selle koha pealt erilist vahet. Aga mulle meeldivad need hetked, mil olen hommikul just trennist tulnud ja mul ei ole mingeid kohustusi. Lapsed on koolis-lasteaias, tuba on vaikne. See kõlab nii, nagu ma tahaks oma perest hirmsasti eemal olla,” naerab Märt ja lisab: “Ei, seda mitte. Ma olen väga perelembene, arvan, et üle keskmisegi. Aga see hetk, kus ma olen endaga rahul, trennis käinud, kõik vajaliku ära teinud ja siis vajun niimoodi diivanile ja kuulan vaikust. See on mõnus.”

Uusi juuri kasvatades
 

Selleaastased jõulud panevad Märdi ja ta pere veidi uude olukorda. “Minu vanemad on mõlemad surnud; see juhtus suhteliselt hiljaaegu. Varem oli meil traditsioon alati minna Raplasse, nii minu õe kui ka minu pere, teha klassivennaga vastastikku jõuluvana – see tava on meil kestnud juba kümme aastat. Aga kuna nüüd mul enam Raplaga sidet ei ole, olen lihtsalt oma Pärnu kodus ja minu õe pere tuleb meile külla. Loome uusi traditsioone ja ajame uued juured alla,” naeratab Märt.

Küllap tulevad juured tugevad, sest Märdil on elus olnud üks suur eeskuju, kes on talle selge sihi kätte näidanud.

“Mu ema oli headuse kehastus ise. Tal oli nii suur süda, et see tegi tegelikult ta enda elu tihtipeale keeruliseks, sest sellega kaasnes heas mõttes sinisilmsus, naiivsus ja usk inimeste headusse. Selle eest saad sa elus ikka päris korralikult tappa, ja seda ta sai ka.”

Ent Märdil on ema eeskujul küll üks kindel põhimõte, millest ta ei tagane mitte mingil juhul:

“Ole hea nii enda kui ka teiste vastu. Kohtle kõiki inimesi võrdselt, ilma eelarvamusteta, kui see vähegi sinu võimuses on. Inimene on ikkagi natuke rumal loom, eelarvamused hiilivad salakavalalt ligi ja tihtipeale nende peletamine ei õnnestu, aga ole hea ja tee teistele head. Kui sa sellest printsiibist kinni ei hoia, siis mis on sinu elu eesmärk, kui sa nihverdad, kavaldad, oled ebaaus ja kasutad oma eesmärkideni jõudmiseks alatuid võtteid? Peeglisse vaatad ju ikkagi sa ise, oma elu elad ise. Seega on see sinu enda vaimse tervise ja heaolu huvides, kui su algtõed on paigas,” leiab Märt.


Back to top button
Close