PERSOON

Mihkel Raud: Kes vihkab popkorni?

Kas ma olen ainus inimene maailmas, kes popkorni vihkab? Reaalselt vihkab, mitte pelgalt ei väldi?

Mõni põlgab suitsuhaisu. Mõni jälestab mehi, kes sandaalid sokkide otsa libistavad. Mõnda ajavad raevu  autojuhid, kes viiekümneses tsoonis neljakümnega sõidavad. Minus tekitavad vältimatut allergiat kuumutatud maisiterad, mis kõrgel temperatuuril plahvatavad ning seest pehmeks muutuvad. Ehk popkorn. Või plaksumais. Või paukmais. Või paismais. Halval lapsel mitu nime.

Issand, kuidas juba ainuüksi popkorni lõhn mu üle kere värisema ajab! Vähem kui kümme meetrit popkornist ning mu keha normaalsed talitlused peatuvad, hingamine asendub ähkimisega ning jutt rõveda sõimuga. Popkorn on minusuguse jaoks ohtlik, selle läheduses viibimine muudab mu inimeseks, kelle läheduses on ohtlik olla. Hunnik „lähedusi” ja „ohtlikke”, aga paremini ei suuda ma popkorni mõju seletada.

Ja nagu neetult süüakse popkorni paigas, kus mulle väga käia meeldib – kinos! Õnneks ainult kinos popkorni süüaksegi, kuid see ei vabanda selle näksi olemasolu. Ja üleüldse, mis pagana asi see niisugune on, mida ainult mingis konkreetses kohas mingi konkreetse tegevuse kõrvale suust sisse aetakse? Kas on veel mõni selline peale popkorni?

Foto: Patrik Tamm

Kui ma pakuksin Sulle imelikku pruuni löga ja seletaksin, et seda süüakse autopesula järjekorras oodates, hakkaksid Sa kõva häälega naerma. Ning käsiksid tolle löga tagasi sinna toppida, kust selle võtsin. Aga plastmasstükikesi meenutavad terad lendavad Su söögitorru kohe, kui filmi algustiitrid käima lähevad. Vähe sellest, popkornist on tehtud isegi muusikapala, mida Sa oled kindlasti kuulnud, aga ei pruukinud teada, et selle nimi „Popcorn” on.

Maitseks popkorn siis kuidagi hästi. Maitseks ta üldse kuidagi. Aga ei – plaksumaisil (küll on idiootne sõna) polegi maitset, tekstuuri, ei midagi. On ainult ilge lõhn. Ning salajane komponent, mis popkorni sööjas vastupandamatu joogijanu tekitab.

Täpselt nii – iga popkornitopsi kohta müüakse vähemalt kaks topsi Coca-Colat, mis kuumutatud maisiterade makku uhamise natukenegi lihtsamaks muudavad. Ja ega asi topsidega piirdu. Ameerika kinodes müüakse popkorni (ja Coca-Colat) sõna otseses mõttes ämbrites. Ja siis imestatakse, kuidas tütarlapsed juba teismeeas kolme täiskasvanud mehe jagu kaaluvad. Heakene küll, mõnes Eesti kinos on popkorni rasvasisaldust kontrolli alla hakatud võtma, aga pea see ülekaalulisuse epideemia siiagi ei jõua.

Aga ju ma olen ainus inimene maailmas, kes popkorni vihkab ja kinno sisenedes pesupulgaga nina suleb. Kõigil ülejäänutel ei paista midagi viga olevat ja popkorn käib suu vahet kiiremini kui hambahari tööpäeva hommikul.

Mina rüüpan aga värskelt pressitud apelsinimahla ning näksin pähklisegu. Krõmpsutan hummusetšipse ja nosin toorbatoone. Hävitan kõivõimalikke proteiinitahvleid ja -jooke, mis erinevalt popkormist tervisest ja valgust pakatavad. Õnneks on minu lemmikkinos ka sellised asjad menüüs. Ülekaaluline olen sellest hoolimata, kuid see on juba eraldi ning kinosse õnneks vähe puutuv teema.

Kinos ei pea sööma vaid popkorni

CINAMONi kinodes valmistatakse popkorni erilise tehnoloogia, mis teeb selle 30% vähema rasvasisaldusega tavalisest popkornist hulga tervislikumaks, kuid siiski ei pea leppima vaid sellega, kuna CINAMONi snäkivalik ei piirdu vaid limonaadi ja popkorniga: tootevalikus on proteiinisnäkke, on lihasnäkke on ka vegan sõbralikke snäkke ja värsket apelsinimahla.

Allikas: Geenius.ee
Autor: Mihkel Raud

Back to top button
Close