PERSOON

Siiruse ja au eest väljas – räpikuningas Jaanus Saks

Kust algas Sinu muusiku karjäär? Kui vana Sa olid ja mis ajendas alustama?

Ma käisin muusikakoolis, kus õppisin akordionit ja ühtlasi laulsin ka Revalia poistekooris.

Eks mingi pisik algas sealt. Tegin oma kahe klassivennaga inglise keele õpetajale väikese beefi loo, kuna ta oli väga õel inimene. Panime selle siis klassis makist mängima ja kõik naersid. Kunagi tegin lapsepõlve sõpradega ühe sõbranna keldris ka muusikat. Meil oli “Hobby Hallist” tellitud Casio süntesaator seal, mille mu vanaema mulle sünnipäevaks kinkis. Ta lootis, et minust saab klahvimängija vist.  Meil oli Philipsi duubelkasettmakk, panime kaseti salvestama ja lindistasime. Süntesaatorilt tuli beat, tinistasin samal ajal klahve ja “räppisin”. Edasi sai välismaise räpi järgi räpitud.  Nii ta arenes ja arenes, kuni sain aru, et mulle meeldibki muusikat teha.

Kuidas sündis Sinu alter ego Wild Disease?

Kui ma olin noor, siis mõtlesin panna mingid oma tollased iseloomujooned kuidagi lahedalt nimeks. Esimesena tuli mõttesse Wild ehk Metsik, mis tähendab, et ma pole õpetatud ja kohitsetud koduloom, kes allub süsteemile ja elab selle järgi, vaid vastand. Ja teine pool oli siis Disease ehk Haigus. Ja see ei ole seotud aidsiga ega millegi sellisega, nagu paljud on arvanud.  Selle mõte on see, et inimesed, kes minuga kokku puutuvad ja minu muusikat kuulevad, nakatuvad minust ja ma jään neile külge nagu haigus. Olgu see siis positiivne või negatiivne kogemus. Ehk siis Metsik Haigus aka Wild Disease.

Kas räppimine on Sinu roll või päris Sina?

Ma leian, et sellest on eelkõige saanud minu eneseväljendusvorm.

Läbi selle saan endast välja palju mõtteid, mis võib- olla niisama jääksid mainimata.

Ja see on ka omamoodi teraapia. Pärast seda on nagu kergem olla jälle.

Kui palju on Põhja – Tallinnaga käinud kaasas pidutsemine ja naised?

Pidutsemine käib ilmselt mingi hetk iga muusiku elust läbi. Meil oli ka seda algusaegadel kindlasti piisavalt. Kui palju naisi kellegil oli, seda teab igaüks ise. Mina olin siis suhtes ja meil sündis laps täpselt siis, kui Põhja-Tallinn oma teed  alusta. Aga oli olukordi, kus hotellis kellegagi samas toas olles jagati kõrvalvoodis kirge ja siis oli keeruline uinuda.

Mis oleks üks samm või tegu, mida muudaksid oma elus?

Eks neid asju mida võiks muuta ja teisiti teha on palju. Aga ma arvan, et ma ei muudaks midagi. See elutee, mida me sammume, selle valime me ju ise lõpuks ja need teod, mida korda saadame, nendes peegeldubki meie isiksus.

Kas sina oled muusikuks sündinud?

Ma ei tea, ausalt. Mu peres pole keegi seda. Ma ju tegelikult ühtegi pilli ei mängi otseselt. Ma olen eluaeg arvutiga muusikat teinud. Minu viisid ja meloodiad on mul peas ja ma ei kirjuta neid kunagi kuskile. Ma teen need valmis alati oma peast. Ja kui ma soovin, et keegi mängiks need mulle sisse, kui ma seda arvutiga teostada ei saa, siis ma ümisen need ette.

Muusika on mul südames. See on nagu mu drug milleta oleks minus midagi puudu. Aga ma arvan, et ma olen pigem see muusik, kes teeb südamest ja hingest oma enda asja ning naudib seda, kui see, kes on mega proffesionaal ja lihtsalt võtab seda pillitinistamist kui rutiinset palgatööd.

Millest on tavaliselt inspireeritud sinu laulude sõnad?

99% elust enesest ja natuke peab fantaasiale ka ruumi jätma.

Kas Sa arvad, et muusikuna on oluline aru saada, millal on õige hetk edasi liikuda, et mitte takerduda liigselt nostalgiasse? Kas Sinul oma karjääri jooksul selliseid hetki olnud?

Kindlasti on vaja aru saada! Muusikuna on tähtis mõista, kes sa oled mitte kes sa olid või kes sa võiks olla. Eks me kõik nostalgitseme ja kindlasti olen ka mina seda teinud. See ei olegi halb. Seda peabki tegema. See annab sulle rasketel hetkedel aimu, kes sa oled ja mis sa saavutanud oled. See aitab edasi liikuda ka kindlasti, kui sa teadvustad kui paljude inimeste elusi sa oled oma muusikaga muutnud ja puudutanud.

Millise laulu üle oled sa kõige uhkem?

“Lähen ja tulen”, sest sellest sai alguse midagi, mida poleks kunagi osand oodata, kuid millest olin nii kaua unistanud. Ehk oma bänd, kellega teha head muusikat ja hullutada suurtel lavadel rahvast.

Kui inimesed küsivad, kes sa oled ja millega tegeled, kas seostad end kõige enam oma bändiga? Kui ei, siis millega?

Ma tavaliselt vastan, et ma tegelengi muusikaga enamjaolt ja kasvatan oma tütart.

Kuidas Põhja-Tallinna edulugu algas?

Meil oli tulemas Eesti Hiphop Festival 2011. aastal ja mõtlesin, et seekord võiks proovida päris pillimehed taha kutsuda endale mängima. Sest see CD plaadi pealt taustade mängimine on nii 2000 juba ja igav. Mu sõber teadis kedagi, kelle kaudu sai helistatud Eric Kammistele ja idee välja käidud. Saime siis ühes Telliskivi proovikas kokku ja lasime talle oma muusikat. Mees tõmbas kidra välja ja tinistas kohe oma käigud peale ja väga ägedasti kõlas. Talle idee meeldis ja otsis meile  trummari ning bassimehe. Andsime kontserdi ja peale seda saime aru , et sellist asja tahakski teha ju.

Hakkasimegi Türi Kiltuurimaja stuudios albumit salvestama ja esimese singlina andsimegi välja “Lähen ja tulen” loo. Me olime muidugi targad ja lasime selle vana – aasta õhtul Soundcloudis välja. Kedagi polnud  ju kodus polnud. Igatahes tegime sellele kohe video ning pärast avaldamist sai see kiiresti tähelepanu. Ja loomulikult “Meil on aega veel” andis veel lõpliku lihvi sellele kõigele.

Kas Teil on olnud bändis pingeid sellepärast, et kes on nö meeskonna liider?

Ei ole otseselt.  Kõik on nii erinevad inimesed, et sellega on asjad selged ja kõik õppinud arvestama isekeskis. Eks mina seda enamasti vean ja nii on see kujunenud.

Sul on 8-aastane tütar. Kuidas on tema sind inimese ja muusikuna muutnud?

Kindlasti hellemaks,  korralikumaks ja vaos hoitumaks. Mingeid asju näen teistmoodi ja mõtlen läbi rohkem.  Samas vahel tunnen, et tahaks seda Metsikut poolt avada, aga eks jõuab kõike teha veel ma loodan.

Kas sa jälgid poliitikat? Mida arvad hetkel eesti poliitikamaastikul toimuvast?

See, mis viimasel ajal toimub on suht mõttetu jauramine juba ja naeruväärne.

Ma ei ole suur fänn just tänu sellele. Poliitikud jahivad ainult võimu ja mängivad rahvaga. Enamik neist mõtleb liialt iseenda huvidele ja on unustanud hea tava ja mis riigile ning eelkõige meie rahvale kasulik on. Poliitika peaks olema nagu sport. Teed tööd, näed vaeva, näitad end heast küljest ja vastutasuks tituleeritakse sind võitjaks. Ja sa oled selle ära teeninud. Aga kui sa teed sohki ja pettuse teel võidad jms, siis sult võetakse võit ja saad disklaffi. Aga see poliitika on rohkem “taskud raha täis” teema.

Mis on elus kõige tähtsam?

Austus, ausus ja truudus!

Allikas: Karakteris
Autor: Roberta Vaino

Back to top button
Close