SEKS JA SUHTED

Suhteprobleem: Miks ma ei julge näidata oma kallimale, kes ma tegelikult olen?

Kaidi Laur kirjutas oma Facebooki blogis hingehaavadest ja tänapäeva suhete murekohtadest. Lugu on kena ja liigutav ning jagame ka tema lugu siin.

Hingehaav olla nähtamatu, märkamatu on sama valus kui füüsiline vigastus. Sellest tekib põhjatu üksindusetunne. See on ekstravalus veel sellepärast, et füüsiliselt pole justkui midagi viga.

Suhete peamine ülesanne, eesmärk on luua emotsionaalne lähedus, side. See on põhjus, miks vajame teisi inimesi. Et me alati ei peaks üksi hakkama saama, kui me ei jaksa. Terve täiskasvanuna saame üksi hakkama, ma ei kahtlegi selles, aga rõhutaksin mõtet, me ALATI ei PEA ise hakkama saama!

Emotsionaalne side on sügav sisemine teadmine, et sul on keegi, kellele sa saad rääkida oma tunnetest, mõtetest, kõigest ja kõike. Et see teine inimene päriselt näeb sind, et ta tahab sind tundma õppida, sind mõista, mitte kritiseerida, maha teha või hinnata. Kõik suhted vajavad tööd ja sirutamist, aga üks eluterve suhe ei peaks nõudma suurt pingutust olla lihtsalt märgatud ning kuuldud.

Emotsionaalne side on olla teise inimesega ühendatud ka siis, kui sa temaga ei nõustu.

Annan sulle natuke mõtlemisainet teemal “Emotsionaalne lähedus minu elus”. Me kõik oleme vahel emotsionaalselt ebaküpsed. Kui sellest on muster tekkinud, siis tasub veidi lähemalt jälgida. Eriti vajalik on mõelda sellel teemal lapsevanematel.

Inimesed, kes pole lapsepõlves emotsionaalset lähedust kogenud:
– püüavad kõigile meeldida
– on alati teiste jaoks olemas
– tahtsid kiiresti täiskasvanuks saada
– kogevad sügavat üksindust ka romantilistes suhetes, sest see on nende jaoks “normaalne”
– tunnevad süüdi, et nad “virisevad”, sest pealtnäha on kõik ju hästi
– nad ei usu (sügaval), et keegi tahab nendega suhtes olla, lihtsalt niisama, sellepärast, kes nad päriselt on, vaid usuvad, et peavad näitlema mingit rolli, pingutama
– panevad teisi esikohale, teiste tunded on olulisemad
– selle asemel, et küsida, mida vajatakse, nad on häbelikud või ma saan hakkama-jad, nad arvavad, et nad ei peaks teisi oma “jamaga” tüütama (“See on minu probleem! Inimene peab oma probleemidega ise hakkama saama!”)
– nad ei kipu esile, pigem vaatavad kõrvalt, ei julge oma unistusi jahtida või vastupidi nad ei küsi toetust, teevad kõike ise, maksimalistid (nad ei talu kritiseerimist, sest see tähendaks, et nad pole armastust väärt)
– valivad kohese naudingu, tulevikule mõtlemata.

Mis siis lapsepõlves võis toimuda:
– neid ei nähtud
– nende vajadused ja soovid tulid pärast teisi
– kui laps püüdis oma mõtteid, tundeid väljendada, siis neid ignoreeriti, ei võetud vastu, ei kuulatud
– vanemad tundsid ebamugavust tundeid tunda, seda pigem ignoreeriti või hoiti saladuses
– ühele või mõlemale vanemale ei meeldinud, kui arvati teisiti
– ei saanud väga palju tähelepanu (v.a nt siis, kui oldi haige)
– kui laps sai pahaseks, siis vanem(ad) ütlesid midagi pinnapealset, mitte toetavat või said vihaseks, sarkastiliseks
– peamine tähelepanu oli lapsevanema huvidel
– lapse õnnestumisi ei märgatud
– vanem rahunes, kui tehti, mida tema tahtis
– vanem sai rääkida lapsele oma muredest, aga vastupidi mitte.

Pai.
Et sa oleksid nähtud, sest sa oled seda väärt.

Hoia tema tegemistel silm peal Facebookis, sealt saab samamoodi tema raamatut osta! Meie väga soovitame 🙂

Back to top button
Close