ELUSTIIL / HEAOLU / KULTUUR

TOIDUHOIDJAST FOTOGRAAF: Eesti lahkugu suurraiskajate hulgast. Toit inimestele, mitte prügikastidesse!

Eestlased on toidu raiskamise poolest Euroopas esirinnas. 50 000 tonni äravisatud toitu saastab kliimat sama palju kui 27 000 sõiduautot. “Raisatud toit hakkab prügimäel mädanema ja tekitama metaani – mürgist kasvuhoonegaasi,” ütleb üks toidupäästjatest Kerly Ilves.

Ajal, mil Toidupank palub abi ja seda külastab seoses majanduskriisiga üha rohkem hädalisi, jõuavad endiselt suured toidukogused prügimäele, sest seadusandlus ei soosi toidu säästmist.

Mõned aastad tagasi oli prügisukeldumine ning hea ja parema toidukraami otsimine kaupluste mahakantud toidu prügikastidest pisut moodnegi.

Nüüd on kauplusetagused aedadega turvatumad kui iial varem. Tallinna toidujagajate või toidu prügimäelt päästjate (ingl k foodsharing) kogukonda iseloomustab endasse kapseldumine. Sotsiaalvõrgustikus on väga raske kellegagi jutule saada. Tekib mulje, nagu otsiksin taga terrorivõrgustiku osiseid. Konspiratsioon on ka mõistetav. Praeguseks on toidu hankimine kaupluste tagustest käsitletav kui võõrale territooriumile tungimine ja üsnagi kriminaalse maiguga ettevõtmine.

Toit on kallis, toit on odav

Samal ajal on Eesti aastaid trooninud toiduraiskamise tippude hulgas Euroopas. Üsna paradoksaalne. Nagu möönavad kaubandusasjatundjad, on toit meil sissetulekutega võrreldes liiga kallis. Hindu ajavat lakke muuhulgas Eesti väiksus, sest suuri koguseid ei saa müüa. Samuti kallis energiahind. Mõneti aitab paradoksi selgitada, et kohati jõuavad Eesti turule vähem väärtuslikud toidupartiid, mille tarbija osati ära põlgab – ja nii toidu mahakandmine kasvab.

Eestis rändab prügimäele 43 000-50 000 tonni toitu aastas. Iga elaniku kohta sadakond kilo rohkem kui EL-i keskmine (170 kg) ehk u 260 kg aastas. Iga päev 10-15 prügiauto täis toitu.

Majapidamistest jõuab prügimäele kaks kolmandikku kogu äravisatavast toidust. Umbes 7000 tonni on omakorda suurte kauplusekettide panus. Säästva Eesti Instituudi mõne aasta tagune uuring on välja pakkunud, et kõik toidupoed kokku saadavad prügimäele aastas 12 000 tonni toitu. Sellest vaid alla poole läheb käitlusse kui biojäätmed. Ülejäänu ilmselt ladestatakse olmeprügina. Rahalises vääringus teeb see kümneid miljoneid eurosid aastas, mis piltlikult öeldes lihtsalt Emakese Maa kurnamisse suunatakse.

50 000 tonni äravisatud toitu saastab kliimat sama palju kui 27 000 sõiduautot. “Raisatud toit hakkab prügimäel mädanema ja tekitama metaani – mürgist kasvuhoonegaasi,” ütleb üks toidupäästjatest Kerly Ilves.

Ilma tervet Eestit katva Toidupangata oleksid kaod veelgi suuremad. Nii jõuab kõikide kaupluste peale kokku Toidupangani 1300 tonni toitu aastas. Toidu säästmise aktivist Kristiina Leiman möönab, et vaadates sel taustal äravisatava toidu koguseid, leidub meil ikkagi meeletult arenguruumi.

Olukord on seda jaburam, et nii sellest 1300 tonnist kauplustest päästetud toidust kui ka annetajate toest jääb Toidupangale väheks.
Toidupankade jagamispunktides saavad toiduabi vaid need inimesed, kelle sotsiaaltöötajad on abisaajate nimekirja kandnud. Samas on Toidupanga jaoks oluliselt langenud kaubandusest päästetava toidu hulk. Kui varem on Toidupanga toiduabi koosnenud seega nii annetatud kui ka päästetud toidust, siis nüüd peab Toidupank ise rahaliste annetuste toel toitu juurde ostma. Ja veel kord: seda ajal, mil 10-15 veoautotäit sööki iga päev prügimäele suundub.

Delikatesside hooaeg Toidupangas

Toidupanga juht Piet Boerefijn möönab, et toiduabi vajadus on väga suur. Kriisi algupoolel annetused Toidupangale kasvasid, kuid hädaliste arv on kasvanud kiiremini.

“Meile toodi väga head ja kallist toitu, näiteks prantsuse juustu, mida tavaliselt Toidupanka ei satu,” ütleb Boerefijn. “Ja ohtralt saime selliseid toiduaineid, mida restoranide varustajad saatsid meile.”

Nüüdseks on vajadus kolmandiku võrra suurem kui kolm kuud tagasi.

“Majanduskriis alles algab, suur pauk võib tulla augustis või septembris, kui koondamistasud on inimestel lõppenud ja saadakse ainult toimetulekutoetust 150 eurot,” on Boerefijn murelik. “Toiduvajadus kasvab väga palju. Igal pool maailmas on sama probleem, see pole nii ainult Eestis. Juba praegu käib Lõuna-Euroopas, näiteks Itaalias toidupankades mitu korda rohkem inimesi kui möödunud aastal samal ajal. Eestis see veel ei ole nii tõsine kui Lõuna-Euroopas, kuid võib muutuda halvemaks sügisel.”

Toidusäästmise liikumise aktivist Kristiina Leiman räägib, et toidujagamist just kogukonna tasemel tuleks suurendada. Toidupank majandab ju suuremate, ettevõtetest pärit kogustega, aga suurem osa toidust raiskavad majapidamised.

“Tartus on vabatahtlikud ehitanud mõned kapid, millele pääseb igaüks ligi ja kuhu saab kodunt tuua üle jäävad, kõlblikud toiduained,” räägib Leiman. Ta väidab, et kogu toidukäitlussüsteem vajaks siiski põhimõttelist muudatust või uuskäivitust, ja viitab Prantsusmaale. Seal hakati 2016. a toidu niisama saatmist poest prügimäele trahvima.

Leiman modereerib Facebookis kinnist toidusäästjate gruppi. Ta on ise aastaid tagasi prügisukeldumist ehk äravisatu hulgast kõlbliku toidu otsimist proovinud – kuni poed prügikastid karmilt tarastasid.

“Lahendusi ülejääva kõlbliku toidu äraandmiseks ju oleks – meil on ju e-riik ja võiks olla mõni äpp, et oleks näha, kellel päeva lõpuks toitu üle ja saaks siis järele minna,” räägib ta. Osa  restorane tegi äpi, et õhtuks miinus 50% – aga kuidagi see populaarsust ei kogu, ühe prae või koogitüki pärast ei hakka keegi linna teise serva sõitma ja nii see lähebki prügikasti.”

Cambridge’i ülikooli vanemteadur Annela Anger-Kraavi, kes tegeleb ÜRO juures teadus- ja tehnoloogianõukogus kliimamuutuste küsimustega, väidab, et toidu efektiivsem  päästmine on seda olulisem, et praegune viirusekriis on pigem suurendanud toidu kadusid.
“Paljude ettevõtete, eriti restoranide ja kõrtside järsu sulgemisega suurenes toidu, ja ka näiteks õlle, raiskuminemine,” ütleb ta. “Sellist järsku sunniviisilist ettevõtete sulgemist eelmise ehk finantskriisi ajal ei toimunud.”

Anger-Kraavi sõnul pakkus Ühendkuningriigis nii mõnigi restoran või ka näiteks kino ülejäänud toiduaineid lausa poolmuidu müügiks. “Samuti on poodides näha suuremal hulgal säilivusaja ületanud toiduaineid. Viimasel juhul on põhjuseks raskused poodide varustamisel, mis on tingitud inimeste poeskäimise ja tarbimisharjumuste muutustest. Mõningaid kaupu kohati napib,  teisi on jälle palju üle – näiteks võileibu ja salateid, mida tööajal lõunaks söödi. Toiduainete raiskamise ja riknemisega on seotud umbes veerand kogu maailma kasvuhoonegaaside emissioonidest. See tekitab muret, eriti kriisiolukorras, kui nii mõnelgi perel napib toitu laual.”

Mullu detsembris avasid Tartu toidujagamise ehk foodsharing aktivistid Barlova baari küljes esimese toidujagamiskapi. Sellele lisandus 1. juunil punkt Magasini tänaval, mis on täiuslikum ehk külmikuga. Toidujagamispunktidega üritatakse väikestest ja suurtest ettevõtetest ning eramajapidamiste ülejääki ära päästa.

“Barlova toidujagamispunkt on väga hästi tööle läinud – seda kasutavad kohalikud kas pidevalt või juhuslikult ja kapist on läbi käinud rohkem kui tonn päästetud toitu,” räägib selle ettevõtmise üks eestvedajatest, fotograaf Kerly Ilves. “Inimesed hoiavad silma peal. See ongi mõeldud inimeselt-inimesele kasutamiseks – mitte loodud mõttega, et on alati triiki täis nagu kaupluselett.”

Ilves sai foodsharing`u liikumise tegelaste ja põhimõtetega tuttavaks Saksamaal. Seal tegutseb toidujagamine aastast 2012 ja hõlmab umbes 60 000 entusiasti. Detsembris-jaanuaris oli Tartus, ja nüüd on Viljandis üleval Ilvese näitus “Toit üle prahi”, mis tutvustab ära päästetud toitu.

“Asetasin prügikastist päästetud söögikraami köögilauale ja pildistasin natüürmortlikult üles,” räägib naine ühe teose sünnist. “Kümnelt fotolt vaatab vastu päris rikkalik ja suur kogus orgaanilist toitu, mis muidu oleks prügikasti rännanud.”

Toit inimestele, mitte prügikastidesse

Ilves arvab Leimaniga sarnaselt, et võiks luua toidujagamise telefoniäpi. “Suurim soov on, et meiega sooviks koostööd teha mõni idufirma, kes tahab arendada aplikatsiooni, et vähendada toiduraiskamist koduse majapidamise tasemel,” mainib ta. “Ideaalne oleks teha oma üle jäävast toidukraamist pilt, lisada sellele paar sõna infot ning panna see aplikatsioonis asuvale kaardile, et soovija saaks ühendust võtta ning toidukorvile järele tulla.”

Kliimamuutusi uuriva majandusteadlase Annela Anger-Kraavi sõnul aitab ühiskondlik algatus kogu maailmas päästa hulga toitu.
“Näiteks Londonis on mõnes piirkonnas üles seatud ühiskondlikud külmkapid, kuhu saab endal üle jäävat toitu viia ja sealt siis midagi meeleparast kaasa võtta,” räägib ta. “Teiseks näiteks võib tuua Iirimaal loodud Foodcloudi https://food.cloud/.  See võrguplatvorm aitab vaiksematel ja suurematel poodidel ning tootjatel, näiteks pagaritel, oma üle jäävast toidupoolisest heategevusühingutele teada anda – et need siis lähevad sellele järele ja viivad samal päeval abivajajatele. Nii ei lähe toit raisku, nii mõnigi kõht saab täis ja keskkonda koormatakse vähem.”

Ükski seadus toidujagamise punkti loomist Eestis praegu ei keela. Kerly Ilves räägib, et vaja on vaid paari abikätt, entusiasmi ning pisut aega. Loomulikult tuleb kapp hügieeniliselt puhas hoida. Edasine on juba inimeste enda teha.

“Me soovimegi kahe punkti avamisega jõuda veel rohkemate inimesteni, kes ise hakkaksid tulevikus mõtlema oma kogukonnas, trepikojas või hoovis sarnaste punktide avamise peale,” lausub Ilves. “Toit inimestele, mitte prügikastidesse!”

Tallinnas tegutseva Leimani sõnul peitub põhiline häda selles, et praegune toidukäitlussüsteem on kõigi osaliste jaoks liiga paika loksunud ja mugav: “Lihtsam on toota uus ja visata parim-enne-kuupäevaga leib ära, kuigi see abivajajale ehk veel kõlbaks. Üks probleem on minu arust see, et poeketid kardavad kasumi vähenemist. Et kui otsitakse tasuta toitu, minnkse poodi vähem. Praegu on aga vahelüli puudu. Peaks olema keegi, kes enne poest üle jääva toidu ära sordib, et mis Toidupanka ja mis üldse kuhu.”

Leimani meelest sõltub palju inimeste tarbimisharjumustest: “Klient tahab ikka, et oleks kõige ilusam pakend, puuviljade puhul ka. Kui kasvõi banaan on natuke tumedam, läheb kohe prügikasti, sest igaüks soovib seda ilusat kollast. See suure toidukao süsteem on väga süvenenud, kinni kasvanud.”

Kaupluste vaates, kes mõistagi seisavad omanike kasumi eest, toob piiri-peal-kuupäevaga toidukaubaga jändamine justnagu tarbetut lisakulu. Lisaks seavad tulumaksuseadus ja käibemaksuseadus annetamisele teatud maksupiirid ja muudavad asjaajamise mõttetult keerulisemaks. Tegelikult peaks asi olema lihtne: annetatavat toitu ei maksustata. Kerly Ilvese arvates võiks muutuda ettevõttele auasjaks, et prügimäele jõuab võimalikult vähe. Hea maine, kui püütakse rohkem ja värskemat toitu annetada, on rohkem väärt kui väike käibekadu: “See, et marginaalne osa toitu annetatakse, ei tähenda, et inimesed enam poes ei käiks.”

Teisalt ei saa öelda, et suured kaupluseketid ei püüa toidu prügimäele saatmist pidurdada. Mõni teeb vastutustundliku tarbimise kampaaniat. Välismaa eeskujul on ametis jätkusuutliku tarbimise spetsialistid. Mõni teine kutsub poe valjuhääldajates üles ostma n-ö piiri peal ja 50% alla hinnatud toitu.

Samal ajal, kui poe saaliteenindaja paari banaani ja kohukesega kassasabas seisab, ilmuvad aga Facebooki järjekordsed pildid tervest koormast prügimäele saadetud, iseenesest söögikõlbulikest banaanidest.

Toidu äraviskamine olgu kallilt maksustatav

Kui räägitakse äravisatud toidust, siis Eestis polegi juttu olnud, et see peaks käima eraldi saastemaksu alla. Kui Kristiina Leiman meenutab Prantsuse toiduseadust, siis jah – seal on taibatud, et kauplusi tuleb toidu päästmiseks muuhulgas maksudega survestada.

2016. a seadusele, mis ühehäälselt vastu võeti ja mis näeb toidu sattumist prügimäele äärmusliku ja trahvitavana, eelnes 2012. a rahvusliku toidusäästmise kokkuleppe sõlmimine.  Enne oli Prantsusmaa üks kõige hullema toidukaoga riike. Kui Eestis maksud pigem ahistavad annetajaid – eriti suurte koguste puhul –, siis Prantsusmaal, vastupidi, püütakse maksudega just annetamisele suunata ja äraviskamine on kallis.

Loomulikult ei lahendanud too 2016. a seadus kõiki muresid ja ei toonud kõigile küllust õuele. Toidupangad kirusid vahepeal, et on muutunud kaupluste maha kantud toidu sorteerimiskeskusteks. Kuid siiski on Prantsuse uus süsteem ragina ja kriginaga, ent üsna tõhusalt toimima hakanud. Kui seaduse kehtestamise alal annetas toidupangale umbes 60% kauplustest, siis 2018. aastaks juba 90%. Tekkinud on idufirmad nagu Comerso või Phénix, mis tegelevad kauplustes seisma jäänud toidule tarbijate leidmisega. Poed, mis on suurema müügipinnaga kui 4300 m2, peavad sõlmima eraldi lepingu toidupangaga. Märgatavalt on kasvanud annetatava toidu kvaliteet. Eeldatakse, et poed hakkavad juba 48 tundi enne aegumistähtaega otsima toidule järeltarbimist.

Toiduliidu juht: toit on kallis, aga hinda ei saa langetada

Teatud märgid viitavad paradoksaalsele olukorrale, kus toidu hind ei lange vaatamata sellele, et inimesed on tööpuuduse jm asjaolude tõttu vähem tarbima hakanud. Teisisõnu ei saa tööstused hinda langetada, sest kulud on omakorda kõrged ja käibelangus ähvardab tõsise pankrotiohuga.

Toiduliidu juhi Sirje Potiseppa sõnul on toiduhinnad Eestis sisendhindade nagu energia, tööjõud, tooraine jne kõrge taseme tõttu EL-iga võrreldes suhteliselt kõrged. Kuna sisendhinnad on kallid, siis Eesti on olnud toiduainete ja jookide hinnatõusu liider EL-s.

“Olukorras, kus töötute osakaal kasvab ning sissetulekud langevad, on see tööstusi teinud väga murelikuks,” ütleb Potisepp. “Seetõttu tervitasime ka valitsuse otsust aktsiiside langetamise osas. Mil määral see aga reaalsuses kajastus, on omaette küsimus. Oluline on, et igaüks mõtleks läbi, mida ja kui palju on mõistlik koju varuda. Tootjad valmistavad eri tarbijasegmentide jaoks ka eri suurusega pakendeid, et toitu ei peaks ära viskama ning kõik saaksid enda vajadustele vastava koguse osta.”

Potisepp ütleb, et toidu tootmise poolel on kaod ühed väiksemad, sest erinevalt valmistoidust saab toormejääke tarvitada kas loomasöödaks või energiatootmiseks. “Igasugune toidukadu on viidud toidutööstustes miinimumini, sest tootmine on kallis ja raiskamist me lubada ei saa,” räägib ta. “Samuti teevad ettevõtted koostööd mitmete heategevusorganisatsioonidega, sh Toidupank, abivajajate toetamiseks.”

Potisepa sõnul läheb kõige rohkem toitu raisku just kodumajapidamistes. Seetõttu ähvardas eriolukorra alguse päevade ostupaanika ühtlasi kujuneda suureks raiskamisaktsiooniks. “Me muretsesime, et kokkuostetud toitu ei suudeta ära tarbida ja äraviskamine suureneb. Kutsusime avalikkuses üles mõistlikkusele ja püüdsime ostupaanikat rahustada, sest toidutootjatel olid piisavad varud olemas ning nagu elu ka tõestas, siis toidupuudust meil ju ei tekkinud.”

Teadlane: toit muutub kallimaks kogu maailmas 

Praeguseks üle maailma toiduainete hinnad veel tõusnud ei ole, kuid edaspidi on see tõenäoline, sest riigid kas piiravad eksporti või toetavad oma toodangu kodus tarbimist.

Cambridge`i ülikooli vanemteadur, majandusteadlane Annela Anger-Kraavi ütleb, et praegu võib täheldada hindade tõusu piirkonniti. Inglismaal on poest ostetava toidu hind tõusnud just selle arvelt, et vähem tehakse soodustusi. Ka mõningane kvaliteedi langemine on märgatav ja see võib olla ka seotud koroonaviiruse mõjuga tootjatele: vähem inimesi tööl, ohutu vahemaa pidamine ja uue olukorraga harjumine. Vähemalt ei ole praeguse kriisiga kaasnenud nafta hinna tõusu, nagu see oli 2007-2008 finantskriisga kaasnenud toiduhindade kriisi ajal.

“Samas on hakanud paljud riigid eelkõige oma kodanike kaitseks toiduainete eksporti piirama,” ütleb  Anger-Kraavi. “On hirm, et koroonakriis koos suurenevate kliimamuutuste mõjudega viib toiduainete tootmise langusesse ja impordi vähenemisele. Näiteks Kasahstan on lõpetanud nisu ekspordi ja Prantsusmaa soodustab oma toodangu tarbimist eelkõige kodumaal. Sellest kõigest tulenevalt on tõenäoline, et ka üle maailma tõusevad toiduhinnad ja väheneb abi nälja käes kannatavatele piirkondadele, mis omakorda suurendab nälga maailmas.”

Back to top button
Close